AK ⟩ Kuldaväärt amet väärib parimat töökeskkonda

Kui kindral küsib uut raketti, siis ei ole talle sünnis soovitada kiviheitemasinat ehitada. Foto: Marek Strandberg

Postimehe tehnikaportaali toimetaja Marek Strandberg ja loodusteadlane Katrin Idla kirjutavad õpetaja elukutse väärtustamisest pandeemia ajal. 

Pole ju nüüdne peaminister esimene, kes kõrge ameti kandjatest on pidanud avalikult tõdema, kui häiriv ja mugavat olmerutiini pihustav on talle kui lapsevanemale olnud laste kaugõpe. Nii mõnedki lapsevanemad, selmet tõdeda, et neil pole ühel või teisel põhjusel võimalik keskenduda kodus õppivatele lastele, on hakanud rääkima hoopis sellest, kuidas kodus õppivatel lastel kujuneb meeletu mahajäämus või et nad jäävat vaata et lausa rumalaks.

No eks see kodus õppimine on loomulikult vägagi teist laadi tegevus. On mõistetav, et mida hõivatum on vanem, seda vähem mahub tema päeva hommikust kuni koolipäeva lõpuni­ digidistsipliini tagamine, õppetükkide selgitamine ja toidukeetmine. Mõne ameti puhul ei mahugi. Eriti hull on lugu kodudes ilmselt siis, kui lapsele pole maast madalast ka iseseisva töö harjumusi tekitatud või iseolemise kogemise võimalusi antudki. Päris selge on ka see, et häiritus selles väljakujunenud rütmis paneb vanema kohe «laste» või siis pigem selle sildi all iseenda huvide ja harjumuste säilitamise eest seisma.

Võrgulahenduste kaudu inimesi kaasata ja nende tähelepanu tagada on tõesti raske. Need, kel see õnnestub, teenivad võrgu külge kleebitud inimeste pealt miljardeid. Need on sotsiaalmeediamasinad, mis panevad sadu miljoneid inimesi tiktokkima ja kes teab veel milliseid meeme järgima ning tekitama. Oh, oleks see vaid üld-, eri- ja huviharidusega lähedaseltki võimalik! Ilmselt mingi aja pärast ongi. Kas meie liitreaalsusega soveldamine sünnib Zuckerbergi soovitatud kõrglahutuslikku kujutist silmapõhja