Juhtkiri: me oleme Austraaliaga

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti inimesed mõistavad, et kvaliteetajakirjanduse eest tasub maksta
• Google ja Facebook viivad igal aastal Eestist välja reklaamiraha
• Austraalia võtab vastu seaduse, mis kohustab Facebooki tasu maksma

Me elame riigis, mille nimest on saanud sünonüüm kõigele heale, mida digitaalne revolutsioon on suutnud luua. Eesti e-valimised, e-maksuamet, digiretsept ja palju muud on teinud riigivalitsemise odavamaks ja kodanikele mugavamaks. Eesti e-kuulsus on auga välja teenitud.

Kuid digitaalsel revolutsioonil on ka pahupool. Kui jätta asjad ainult turujõudude otsustada, siis võib tekkida olukord, kus meil ei ole enam valikuvabadust või on see väga piiratud. Me ei taha olukorda, kus meil on ainult üks pank, ja me ei taha olukorda, kus meil on ainult üks ajaleht, üks telekanal või üks uudisteportaal. Meid peab tegema ettevaatlikuks ka enneolematu võimu koondumine sotsiaalmeedia ettevõtete kätte, sest võimaldab avaliku arvamusega manipuleerimist.

Pärast selle aasta alguse dramaatilisi sündmusi Kapitooliumis võis loota, et 2016. aastal alanud tõejärgne ajastu jääb lühikeseks ja maailm on saanud oma õppetunni. Tahaks Mark Twaini kombel öelda: «Kuuldused kvaliteetajakirjanduse surmast on tugevasti liialdatud.» Paraku ei saa seda veel öelda.

Kvaliteetajakirjanduse tegemine maksab raha ja raha on vähe, eriti väikeses riigis nagu Eesti. Kui on võimalik saada tasuta, siis on raske kedagi veenda, et parem on maksta. Õnneks hakkab tuul siiski pöörduma. Eelmisel aastal kasvas Eestis meediaväljaannete tasuliste digitellijate arv 49 protsenti. Eesti inimesed mõistavad, et kvaliteetajakirjanduse eest tasub maksta.

Kuid endiselt viivad Google ja Facebook igal aastal Eestist välja hinnanguliselt 10–20 miljonit eurot reklaamiraha. Sealjuures ei anna nad tööd Eesti inimestele ega maksa Eesti riigile makse, nagu teevad meie ajakirjandusorganisatsioonid.

Facebooki vastus austraallastele näitab, mis hakkab juhtuma, kui konkurentsi enam ei ole. On viimane aeg mõista, et tasuta läheb kokkuvõttes kõige kallimaks.

Nende teenus on justkui tasuta, kuid tegelikult müüb ennast tasuta maha hoopis nende teenuse tarbija. Kuna Facebookil ja Google’il konkurente sisuliselt ei ole, siis ei ole valikut ka tarbijal – isegi kui ta seda sooviks. Võitjad on Facebooki ja Google’i aktsionärid, kaotajad on Eesti riik ja Eesti maksumaksja.

Teisiti ei ole see ka Austraalias, kus läheb igast sajast digitaalsele reklaamile kulutatud dollarist 81 dollarit Google’le ja Facebookile. Üleeile otsustasid austraallased, et ei kavatse sellega enam leppida.

Esimese riigina maailmas võtab Austraalia vastu seaduse, mis kohustab Google’it ja Facebooki kohalikele meediaettevõtetele tasu maksma, kui nad kasutavad nende loodud sisu. Vastuseks katkestas Facebook 14 miljoni austraallase ligipääsu kohalikele uudistele.

Eesti huvides on Austraaliat toetada. Austraallaste eesmärk on luua õiglasemad mängureeglid tehnoloogiahiidude ja kohalike ettevõtete konkurentsis. Samad huvid on ka Eestil.

Euroopa Liidul tuleb uuesti üles võtta digimajanduse õiglase maksustamise teema, mis oli päevakorras Eesti eesistumise ajal. Kui demokraatlikud riigid suudavad vaadata kaugemale oma egoistlikest majandushuvidest, on võimalik lahendus leida.

Facebooki vastus austraallastele näitab, mis hakkab juhtuma, kui konkurentsi enam ei ole. On viimane aeg mõista, et tasuta läheb kokkuvõttes kõige kallimaks. Austraallased on seda mõistnud. Ka eurooplased ja ameeriklased peavad seda mõistma. Austraalia võitlus on meie kõigi võitlus.