Kuidas hinnata poliitikute õiglusetust ja silmakirjalikkust, aitavad mõista variserlikkusest rääkivad tekstid, kirjutab riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni.
Rauno Vinni: mis on silmakirjalikkuse mõõt? (4)
Paljudel inimestel on sageli tunne, et mõne poliitika-, spordi- või äritegelase tõe moonutamine või lausvaletamine on ületanud taluvuse piiri. Skandaale on olnud igale maitsele: kurikuulus poliitik on kuulutanud end prillikivist puhtamaks, partei ebaseadusliku rahastamise kahtluse tõrjumiseks on hämatud jutuga ämma raha või eksmehe alimentide annetamisest, üldvalimiste eel antud lubadus EKRE väärtustega koostööd mitte teha on murtud ühe SMSiga, pärjatud treener on teinud päevikusse märkuse vaadata üle oma suuremad valed, minister on kasutanud avalikke ressursse isiklikes huvides jne.
Kindlasti oskaks igaüks seda paragrahvidest või tavadest üleastumiste loetelu jätkata. Pealekauba lisandub uusi probleeme nagu seeni pärast vihma. Näiteks ei ole vaibunud arutelu, kas Keskerakonna viimases korruptsiooniskandaalis võetud poliitiline vastutus on suitsukate või mitte. Kas kahetsus saab olla siiras, kui partei säilitas suuremate kaotusteta koha võimuliidus? Kas Reformierakond tegi õigesti, kui võimu kindlustamise nimel eiras Keskerakonna korruptsiooniprobleeme?
Realistid ütlevad, et sellised moraalsed kõhklused on asjatud, sest tegelikkuse paneb paika kohtade jaotus riigikogus ehk «parlamendimatemaatika». Kui kellelegi selline asjade seis ei meeldi, siis järgmistel valimistel valitagu endale etemad rahvaesindajad! Ent mis kasu on sellisest pragmaatilisest soovitusest idealistidele, kes ei taha kujunenud olukorraga leppida? Kuidas õiglusetust ja silmakirjalikkust nähes mitte närvi minna?