AK ⟩ Nüüdisruum nõuab inimkesksust, funktsionaalsust ja esteetilisust

Merivälja ootepaviljoni juures seisev Silver Sternfeldt hindab kõrgelt mere, maa, õhu ja tehiskeskkonna koosmõju, mida võib igaüks tajuda, kes Viimsist Tallinna poole liigub. Mere avaruse kõrval näeme sellel teel muudki. Mõtlematu betoonivalu võib ära rikkuda üleva maastiku- ja merevaate. Foto: Eero Vabamägi

Tahame elada toetavas ja inspireerivas keskkonnas, mis hoiab meie tervist ja elukvaliteeti. Psühholoogiateadmisteta pole need eesmärgid saavutatavad.

Silver Sternfeldt on üks väheseid keskkonnapsühholoogia asjatundjaid Eestis. Ta rõhutab inimpsüühika ja keskkonna omavahelist tihedat seotust, sest end ümbritseva keskkonnaga suhestamata ei tule keegi toime. Sternfeldt räägibki, millega keskkonnapsühholoogia tegeleb ning mil määral sellega reaalses elus arvestatakse ja kuidas tuleks ideaalis seda arvesse võtta.

Kuidas kirjeldaksite koos psüühikat ja ruumi, kus inimene elab ja tegutseb?

Psüühika ongi tegelikult aju ja keskkonna ühine nähtus, mis hoiab meid elus ja võimaldab kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega. Kõige keskmes on stress. Organism püüdleb muutuvates keskkonnatingimustes homöostaasi ehk kehasisese tasakaalu poole, et hoida organismi parameetreid optimaalses vahemikus. Psüühika võimaldab hinnata ja prognoosida olukordi ning käituda vastavalt.

Homöostaasi saavutamiseks ehk keskkonnaga kohanemiseks peab organism vaeva nägema. See väljendub stressireaktsioonina. Stress mobiliseerib organismi ressursid ja valmistab keha ette stressoriga toimetulekuks. Mida kõrgemad on keskkonna nõudmised kohanemiseks, seda kõrgem on stressi tase.

Lühiajaline ehk akuutne stress aitab muutuvate keskkonnatingimustega toime tulla. Stress eeldab taastumist, kuid pikaajaline ehk krooniline stress kurnab meie organismi ning tekivad häired ja haigused.

Kuivõrd arhitektid ja linnaplaneerijad arvestavad psühholoogide nõuannetega?

Ruumiloome ja psühholoogia vahel laiub endiselt kuristik. Arhitekte ei õpetata lugema psühholoogiaalaseid teadusartikleid ning psühholoogid ei kirjuta artikleid ruumiloojate sihtgruppi arvestades. Kahe maailma ühisosa on suur, aga häid näiteid on pigem vähe. Mõtteviisid ja lähenemised erinevad.

Ajaloost on teada, et algselt oodati keskkonnapsühholoogidelt kiireid ja lihtsaid lahendusi ruumiprobleemidega tegelemiseks. Kuid nad ei suutnud pakkuda konkreetseid lahendusi lihtsatele küsimustele, mis puudutasid värvi, kuju, mõõtmeid, materjali jne. Selle asemel kirjeldati mitmesuguseid inimese ja keskkonna vahelisi mudeleid ja seaduspärasid, mida oli raske mõista erialase terminoloogia või liigse keerukuse pärast.

1950. aastatel sai keskkonnapsühholoogiast eraldi teadusharu, kui hakati uurima psühhiaatriahaiglate arhitektuuri mõju patsientidele. Sellest ajast saadik on neid teadmisi kasutatud sotsiaalhoolekande- ja kinnipidamisasutustes. 1970. ja 1980. aastatel loodi ka hulganisti häid näiteid avalikus ruumis parkide, mänguväljakute ja promenaadide näol.

Viimasel kümnendil on keskkonnapsühholoogia hakanud uut võidukäiku tegema tehnoloogia arengu toel. Kasutusele on võetud neuroarhitektuuri mõiste, mis tähendab, et ruumiloomes hinnatakse ja arvestatakse järjest enam füsioloogilisi ja neuroloogilisi parameetreid.