Reportaaž ⟩ Vabadusse pääsenud Kracht: vanglas sain kõvasti targemaks

Krachti toon ajakirjanikega suheldes on pigem sõbralik, kohati naljatlevgi. Foto: Tairo Lutter

Rae vald. 16. veebruar kell 15.30. Tallinna vangla ette on kogunenud hulk ajakirjanikke. «Kohe-kohe peaks tulema,» teatab üks meist. Tunnike hiljem ronivad kõik tagasi autodesse. Külma eest peitu.

Pilvepiirilt vaadates võib olukord näida üsna koomiline: vanglaesises parklas seisavad autod, mootorid urisemas. Ja peaaegu iga kord, kui vangla peauksest mõni naisterahvas väljub, hüppavad masinatest joostes välja pisikesed sipelgad, et siis pettunult tagasi sooja ronida.

Kohal on viis ekipaaži Eesti ajakirjanikke, kes on valmis küsitlema vahi alt pääsevat Kersti Krachti – Eesti poliitajaloo suurima korruptsiooniskandaali üht peategelast, endise rahandusministri Martin Helme (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) nõunikku –, kuid ligi tunnise ootamise jooksul satutakse peale peamiselt vanglatöötajatele, kes suunduvad kodu poole, vastlakuklikarbid näpu vahel.

Üks valges mantlis vanglast väljuv naine ehmub ajakirjanike liikumise peale sedavõrd, et otsustab lausa tagasi vanglasse minna. Ligikaudu saja meetri kauguselt on keeruline inimestel vahet teha.

Lõpuks ilmuvad Tallinna vangla esisesse parklasse uhiuus BMW X5 ja vanem Mercedes-Benz. Väljub Krachti kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs, et oma kliendile vastu minna. Teise autoga saabunud Erki Kergandberg ja Sandra-Kristin Kärner lähevad veel vähemalt 15 päevaks trellide taha jäänud ettevõtja Hillar Tederiga vestlema. Ootamine tasub ennast viimaks ära ja joostakse taas välja. Nääs, Kergandberg ja Kärner astuvad fotoaparaatide klõpsude saatel Tallinna vanglasse.

Elu jätkub nagu varem

Tundub, et Kracht on osanud advokaati oodata ja on pruuni vanglakombinesooni oma isiklike riiete vastu vahetanud, sest mõne minuti möödudes astub ta koos Nääsiga vabaduse poole. Tumedas karusnahkse kraega mantlis, pilk maas ning must prügikilekott mingisuguse riidekraamiga üle õla. Nääs ja Kracht vestlevad, nagu oleks see lihtsalt üks tavaline päev nende elus. «Täna juba just jälle Postimees kirjutas lehes...,» püüab meie mikrofon ka aia tagant ühe Krachti lause kinni. «Ma lugesin jah...» vastab Nääs. «Jajah...» tõdeb Kracht ja astub kaamerate valgusesse.

«Mida te nüüd edasi teete?» uurin Krachtilt, arvates, et trellide taga on olnud naisel aega mõelda, kuidas edasi minna.

See küsimus võtab särtsaka daami esialgu tummaks, kuid ta teatab seejärel: «Elan edasi, nii nagu varem elasin.»