Aare Lapõnin: Bella Ciao, Navalnõi!

Aare Lapõnin. Foto: Erakogu

Eesti kord on leida julgus ja õige viis, et toetada demokraatia ja vabaduse eest mässavaid Vene noori, kirjutab IT-ettevõtja Aare Lapõnin (Eesti 200).

Üks populaarne seriaal taaselustas väga ilusa itaalia partisanilaulu «Bella Ciao!». Laul algab sellega, kuidas kangelane ühel hommikul ärkab ja näeb okupante. Masenduses otsustab ta osutada vastupanu ning isegi surm ei heiduta teda. Selline ärkamine ja okupandi järsk ilmumine akna taha juhtub elus ikka ja jälle.

Selline hetk oli meil Eestis 1980ndatel, kui noorte massirahutused olümpia-aastal ja loomeinimeste rahumeelne vastupanu päädisid Mart Laari «plats puhtaks» valitsemisega. Tema – ja järgnevatel – valitsustel õnnestus puhastada Eesti avalik sektor vana «nomenklatuuri» mõtteviisiga mürgitatud inimestest.

Nõukogude Liidus nimetati nomenklatuuriks valitsevat kommunistlikku eliiti. Ja vastik oli just võimu ainuomamine. Eliidil oli võim ja tavainimesed said tegutseda ainult neile eraldatud mänguplatsil. Piiride ületamine oli karistatav vangla ja vahel ka surmaga.

See kõik kordub nüüd Venemaal. Ja Poolas. Ja Ungaris. Ja mulle tundub, et paljudes teisteski Euroopa riikides. Ja ka Eesti ei ole veel päris immuunne.

Peab rõhutama, et vastupidi üldisele meediapildile ei ole Venemaa koht, kus oleks lihtne midagi varastada või kus valitseks Metsik Lääs. Venemaa on kõrgelt arenenud institutsioonidega riik. Kui ma töötasin Venemaal suurte organisatsioonide projektides, olid kõik sealsed kolleegid kõrgelt haritud ning nende töödistsipliin ei erinenud Eesti omast sugugi. Tavainimese elu Venemaal on samasugune nagu mujal Euroopas: toimivad institutsioonid ja turg, varastamise eest pannakse vangi, õhtul tuleb telekast meelelahutus, reede õhtul saab minna väga heasse restorani.