Paloma Krõõt Tupay: erakond Eesti moodi

Paloma Krõõt Tupay. Foto: Erakogu

Mis meie erakondadel õigupoolest olema peab ja millest neil puudu jääb, kirjutab Tartu Ülikooli riigiõiguse lektor Paloma Krõõt Tupay.

Sõna partei tuleb ladinakeelsest sõnast pars ja tähendab «osa». Mille või kelle osa on erakond? Küsin seda küsimust igal aastal värskelt õigusteaduskonda astunud tudengitelt, kes on tulnud kuulama riigiõiguse loengut. Vastus? Vaikus. Valitsuse? Ei, vastab üks tudeng, on ju olemas opositsiooniparteid. Jälle vaikus. Kellest erakond koosneb? Poliitikutest. Aga kas erakonnal ei ole ka liikmed, meenub teisele üliõpilasele.

Kas erakonnal saavad olla põhiõigused? Ei, teab loengut tähelepanelikult jälginud tudeng teises reas, sest riigiorganitel ei saa olla põhiõigusi. Vastan, et erakond on eraõiguslik isik, mittetulundusühing ehk MTÜ. Ta on eraõiguslik isik, millel võivad olla põhiõigused. Jälle vaikus. Näiteks poliitiline sõna- ja arvamusvabadus, koosolekuvabadus, õigus jääda truuks oma veendumustele.

Igal aastal on erakondade käsitlus see osa riigiõiguse loengust, mis on üliõpilastele kõige võõram, mille sisu jääb neile kõige kaugemaks. Milleks erakonnale põhiõigused? Kes need parteid õigupoolest sellised on, et põhiseadus nende olemasolu kaitseb, ja mis ülesanne on erakondadel demokraatias?

Riigikohus on hinnanud erakonna õiguste kaitse vajadust tagasihoidlikuks, kinnitades erakondade valimis­eelse välireklaami keelu põhiseaduspärasust (tõsi küll, eri arvamusele jäi riigikohtunik Jüri Põllu, kelle seisukohaga ühinesid riigikohtunikud Jüri Ilvest, Jaak Luik ja Märt Rask). Võimalust, et keeluga võiks poliitiline argumentatsioon muutuda sisukamaks, hindas riigikohtunike enamik tähtsamaks erakonna vabadusest levitada oma poliitilisi vaateid ja koguda demokraatlikus konkurentsis valijate hääli.