Olev Remsu: meie ja mina ja jälle meie

Olev Remsu Foto: Erakogu

Mitte kuskil mujal maailmas, kus on toimunud tsivilisatsioonide sünde, ei ole tekkinud individualismi pooldamist, ainult ühes kohas – meie kodumaailmajaos, kirjutab kirjanik Olev Remsu. 

ndividuaalse vabaduse idee sündis Antiik-Kreekas, piisab, kui meenutada Sokratest. (Sellest jäid ilma orjad, võõrtöölised ja naised.) Juba kristlus surus individuaalsust alla, ja tegi seda suuresti õnnestunult. Rahvas läks kaasa kristlusega, mitte individualismiga. Renessansi ajal tõusis individualismiidee uuesti justkui hauast, hakati hindama isiksust, tema eripära, ja selline hoiak vastandus kristlikule kollektivismile. Me ei eksi, kui ütleme, et tänapäeva Euroopa on renessansi loodud.

Mitte kuskil mujal maailmas, kus on toimunud tsivilisatsioonide sünde (Kahe- ja Ühejõemaa, India, Hiina, Ameerika jne), ei ole tekkinud individualismi pooldamist, ainult ühes kohas – meie kodumaailmajaos. Muid suuri, ka korduvaid ideid – näiteks jumal(ad), ülestõusmine, põrgu, paradiis, hauatagune elu jt – on üles kerkinud siin ja seal, kuid üksikisiku eripärast lugupidamine nägi ilmavalgust ainult antiikajal Ateenas ja keskaja lõpus Põhja-Itaalias. Pangad, ettevõtlus, turumajandus, inimõigused, liberaalne demokraatia, tootmisvahendite eraomandus ja kõik muu tuleneb ainult individualismist.

Niisiis, kollektivism on igatahes vanem kui individualism, kui tahate, võime rääkida individualismi ekspansioonist, veidi käredamalt näiteks selle pealesurumisest rahvastele, kellele selline hoiak on võõras.

Riiklikku individualismi ette kujutada on kaunis raske, riiklikku, ülaltpoolt peale surutud kollektivismi teame aga küll ja küll. Autoritaarsed ja diktaatorlikud režiimid püüavad rahvast kas rohkem või vähem õnnestunult nakatada mingi ühisideega, mis aitaks siis riiki oma peos hoida. Mainime vaid ühist poliitmeelsust (näiteks Ameerika- või üldse läänevastasust), juhikultust (meenutame Leninit, Stalinit, Hitlerit, Maod jt), usku (näiteks islam), natsionalismi, kohustuslikku maailmapilti, sallimatust teisitimõtlemise suhtes ja kindlat ajalooversiooni (et selle sõja võitsime meie). Mõneti on ja oli see kunstlik kollektivism – meenutame nõukogude aega Eestis, kus paberil eksisteeris ka kohustuslik ideoloogia marksismi-leninismi ja rahvaste sõpruse näol. Kes sellest kinni pidas?