Metsa vääriselupaiga mõiste (VEP) võeti 1990. aastate alguses kasutusele Soomes ja Rootsis, kus seda nimetati «võtmebiotoobiks». Ökoloogilises mõttes on VEP niisiis võtmetähtsusega ehk suure loodusväärtusega paik metsamaastikul.
Paljud toonased uuringud viitasid hulga seene-, sambliku-, sambla- ja mardikaliikide äärmisele ohustatusele. Selle põhjuseks peeti neile sobiva struktuuri ja vanusega metsade pindala kiiret vähenemist. Elustiku vaesumist väljaspool kaitsealasid loodeti aeglustada paljude väikeste VEPide säilitamisega, kehtestades neil seadusega raiekeelu. Vääriselupaikadest pidid saama metsadele looduslikult omase liigilise mitmekesisuse pelgupaigad.