Kaimar Karu: võrreldes võrreldamatut

Kaimar Karu. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Me võrdleme. Ennast teistega, teisi kolmandatega. Otsime lootusrikkalt üleolekut ning masendume, kui võrdluses alla jääme, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.

Võrdleme ka riike, sest noh, sealpool piiri on muru ikka rohelisem, eks ole. Nüüdseks oleme veetnud terve aasta, võrreldes Eesti toimetulekut pandeemiaga teiste riikide õnnestumiste ja ebaõnnestumistega. Parastada pole ilus, nii jätame halvemini hakkama saanud pigem kõrvale – kui just keegi järjepidevalt ei määratle vanemat põlvkonda ennastõigustavalt «niikuinii oleks varsti surnud»-kategooriana.

Nakatumiskõverad, testide arvud, lähikontaktsete tuvastamise võimekus, teadlaste arvamusega (mitte-) arvestamine, riskihaldus- ja -leevendusmeetmed, otsuste tegemise kiirus, majanduslik mõju, vaktsineerimise tempo (ja inimloetava plaani olemasolu), surmade arv ning riigijuhtide võimekus.

Liigselt lihtsustatud näiliste selgituste ning järeldusteni jõuavad tihti paraku nii otsuste tegijad kui ka otsuste kritiseerijad. Nakatunute arv ilma tehtud testide arvuta on intrigeeriv, kuid sisutühi info. Riiklike õnnestumiste ja ebaõnnestumiste omistamine pelgalt või peamiselt riigijuhtidele seab nad põhjendamatult puusliku rolli. Selleks et asjadest sotti saada, peame vaatama laiemat pilti.