Juhtkiri: viime nakatumise alla!

Talvist koolivaheaega võiks nädala või kahe võrra pikendada, et nakatumine väheneks. Foto: Marianne Loorents

• Valitsus võiks kaaluda koolivaheaja pikendamist
• Nii jõuab vaktsineerida ka rohkem õpetajaid
• Nakatumiskordaja peab hakkama vähenema

Nii nagu jõulude eel võiks valitsus ka nüüd kaaluda koolivaheaja pikendamist näiteks nädala või lausa kahe võrra. Haridusministri kehtestatud korraline koolivaheaeg algab ülejärgmisel, vabariigi aastapäeva nädalal. Viiruse olukord annab selleks praegu põhjust küllaga.

Praegustes erakordsetes oludes ei tasu kõrvale jätta võimalust, et õppetöö toimuks juunis selle võrra pikemalt või mõnevõrra kehvema variandina algaks 1. septembri asemel nädala võrra varem. Eeldame seejuures, et samamoodi nagu eelmisel aastal kahaneb nakatumine kevadel ja suvel. Pealegi on selleks ajaks jõutud vaktsineerida haridusasutuste töötajad ja ilmselt veel palju laiem ring soovijaid.

On selge, et suure nakatumise ajal on koolide töö igal juhul häiritud. Tunnid jäävad ära või toimuvad distantsilt selle tõttu, et õpetajad on haiged või siis nakatunu lähikontaktsetena koduses isolatsioonis. Kas tõesti poleks siis parem teha paarinädalane paus? Üksiti tähendaks see, et uue alguse ajaks on jõutud vaktsineerida rohkem õpetajaid ning kooli naasmine on seega turvalisem ja vähemate tõrgetega.

Võib ju pikalt ja laialt vaielda, milline täpselt on kaugõppe mõju tulemustele. Kuna lapsed on eeldustelt erinevad, siis pole ka kaugõppe mõju kõigile ühesugune. Üksiti tähendab see, et tahtmise korral leiavad argumente enda arvamuse kasuks nii kaugõppe vastased kui ka pooldajad. Kummal on päriselt õigus? Teaduslikult veenva vastuse saaksime aga siis, kui sellest enam praktilist kasu pole – hinnates tulemusi pärast pandeemia lõppu või vähemalt viiruse allasurumist Eestis.

Seepärast oleks praegu mõistlik jätta kõrvale vaidlused, kas distantsõpe on kahjulik või kasulik, vaid otsida praktilisi, üheselt mõistetavaid lahendusi. Näiteks nihutada õppeaega.

Valitsus ei saa inimeste eest käsi pesta ega maski kanda, aga ta saab teha struktuurse tähendusega otsuseid. Üks selline oleks õppeaja nihutamine nii, et väheneks nakatumiskordaja.

Iseenesest on südantsoojendav, et pandeemia ajal on ka varasemad tulised e-õppe fanaatikud aru saanud, et päris ilma vahetu inimliku kontaktita ei ole harituks saamine ega ülepea inimeseks kasvamine siiski võimalik. Nüüd saadakse aru, et ainult näpuga nutiseadme ekraanil paremale ja vasakule vedades laps siiski tuumafüüsikuks ei sirgu.

Samas kuulates juttu, et koolide kaugõppele saatmine on viimane variant, tekib paratamatult küsimus: kas meil e-Eestis polegi siis maailma parimaid või vähemalt paremate hulka kuuluvaid e-õppe vahendeid? Kas maksumaksja raha, mis nende arendamiseks aastate jooksul on antud, on siis lihtsalt ära raisatud või lausa pihta pandud?

Kas juba eelmisel kevadel ei selgitatudki välja lapsi, kellel pole kodus arvutit ja kes vajaksid seda riigi või lahkete annetajate toel? Kas paljuräägitud nõrgemate järele aitamine meil siis süsteemselt ei toimigi? Kas kõiki neid mõtteid, mida uus haridusminister pandeemiast väljumise strateegias esitles, ei tulekski kasutada just selle nimel, et saaksime ära hoida katastroofilist nakatumismäära?

Valitsus ei saa inimeste eest käsi pesta ega maski kanda, aga ta saab teha struktuurse tähendusega otsuseid. Üks selline otsus oleks õppeaja nihutamine nii, et väheneks nakatumiskordaja, aga samas kannataks võimalikult vähe targemaks saamine.