Elektroonilised partisanid muusikalise punkri vastu

Lauljanna Julia Tšitšerina ­Donetskis. Foto: Valentin Sprintšak/TASS/Scanpix

Kunagi populaarse Uurali muusikakollektiivi Chaif (Чайф) üks asutajaid Vladimir Begunov teatas pärast Aleksei Navalnõi Venemaale naasmist ja vahistamist: «Situn Navalnõi peale. Mulle meeldib hoki ja kassikesed. On selge, et Navalnõi on tegelikult värdjas. Suhtun temasse kui suvalisse kurjategijasse. Mulle tundub, et ta on kurjategija.»

See avaldus kutsus sotsiaalmeedias esile terava ja emotsionaalse reaktsiooni. Kuidas võimutruud rokkarid on tänapäeval saanud mahajäämuse ja marginaalsuse sümboliks, samas kui protestirokk ja -räpp elab praegu üle kui mitte kuld-, siis vähemalt hõbeajastut?

Vene muusikutest ja muudest artistidest ei maksa mõelda liiga hästi – nagu ka mitte liiga­ halvasti. Nende kihistumine maailmavaate alusel on täielikus vastavuses – ehkki miniatuursel kujul – üldise olukorraga ühiskonnas. Võrdlen seda konfiguratsiooni tavaliselt sõiduautoga: on kere põhisosa ning – ees ja taga – kaks kaitserauda.

Kõmav vaikimine