Nädala plaat. Kesköine rock-funk-meditsiin ei oma kahjulikke kõrvaltoimeid

Dave Grohl (esiplaanil), Foo Fighters ja rock’n’roll elavad endiselt hästi. Foto: Martin Harris/Capital Pictures/MAR/Capital Pictures

Dave Grohli bändi Foo Fighters kümnenda stuudioalbumi juures on põhilisteks märksõnadeks David Bowie kõigile tuntud «Let’s Dance» ja veerand sajandi eest ühes Seattle’i keldris sündinud ning ainult ühe mehe teada olev kitarririff, mida selle autor Grohl ei osanud vahepeal nagu kuhugi panna, aga mis teda millegipärast ikkagi rahule ei jätnud. Kaks mõjuvat põhjust olemas, aga häid plaate on sündinud vähemastki. Ajaloolise korrektsuse huvides tuleb mainida, et kogu materjal salvestati enne pandeemiat ja algselt pidi see ilmuma täpselt aastapäevad tagasi.

David Bowie «Let’s Dance» ilmus 1983, produtsendiks mõnevõrra ootamatult funk-disco-mees Nile Rodgers. Vastupidi laialt levinud eksiarvamusele ei olnud see mitte puhas tantsuplaat, vaid nii Bowie kui Rodgers soovisid pugeda sügavamale õõtsuva pealispinna alla. Bowie soovis teha midagi oma senisest repertuaarist erinevat ja kuidagi rohkem inimliku mõõtmega, Rodgersil olid umbes samad, kuid pisut kunstilisemad ambitsioonid. Õigupoolest võeti selle tõeliselt aegumatu saundiga albumi puhul snitti hoopis rock’n’roll’i-mees Little Richardilt ja tulemuseks oli soe, sügav ja emotsionaalne funk. Nüüd võttis selle eeskujuks pisut karmima rock’i-mehena tuntud Grohl ja sellega on jälle üks huvitav muusikaline ring täis saanud.