Lauri Lagle – jahedates toonides pastelne lavastaja

Lauri Lagle. Foto: Eliise Raadik.

Lauri Lagle lavastuste alguses on tavaliselt energia. Veel enne esimese proovi toimumist käib jutt erinevaid radu pidi, ta kaalub ideid ja tükke, millel omavahel puudub igasugune side. Laua peal on hulgaliselt puslekilde, enamik neist ilma selgete kontuurideta ja paremal juhul hägusate piltidega – nagu ikka. Ent hetk, mil Lagle hakkab langetama otsuseid, on hetk, mil ta suudab näpu peale panna tulevase lavastuse energiale.

Vahel on ta kirjeldanud seda värvina. Ta soovib teha «pastelset» lavastust. Või «jahedates toonides» lavastust. Vahel räägib ta tundest, siis jälle sellest, kuidas lavastus võiks kõlada: kumedalt, kalgilt, helgelt.

Instinkt ja argisus

Mitte just harva kirjeldab Lagle tulevase lavastuse kujundeid irdsetena, nende vahel pole mitte mingisugust loogilist sidet. Kardinad võiksid liikuda õrna tuule käes ning inimesed tahavad elada, ütles ta enne «Sa oled täna ilusam kui homme» proove. Ainus, mis neid killukesi ühendab, on Lagle instinkt, silme ees kumav värv, kõhutunne, kuulmine, taju.

Ilmselt sealt tuleb ka üks Lagle lavastuste juhtniite, mille Madis Kolk on sõnastanud soovina taaselustada kalestunud tajusid. Lagle pole seda ise kunagi sedavõrd programmiliselt öelnud, kuid neoliberalismi ja argipäeva räbalus on tema töödes paratamatusena sees ja nende alt millegi poeetilise kaevandamine on tema lavastuste peamisi eesmärke. See kõik võiks kõlada eskapistlikult, kui see poleks eskapistlik.

Laglele meeldib argisus. Tema lürism on peidetud sageli banaalsusesse, ta otsib surma ja elu kohalolu stseenidest, kus keedetakse kartuleid, sõidetakse lennukiga, vaieldakse tühja-tähja üle. Kord saatis ta enne proovide algust kell veerand üks öösel kirja, kus oli loetlenud hetki, mil inimesed tunnevad end tema arvates elusana. Hommikuti, kukkudes, tantsides ja kevadel, siis kui kõik õitseb, kirjutas ta. Nendest märksõnadest oleks tema arvates pidanud lavastuse sünniks piisama. Kõik oluline oli ju öeldud.

Ent just seal, argises, peitub Lag­le jaoks kõige suurem võimalus iluks, mida ta näeb ikka ja jälle enam-vähem seal, kus tavaliselt seda ei nähta. Raske on Lag­le lavastuste puhul mööda saada Theodor Adorno niigi ärakurnatud tsitaadist: «Tuleb luua perspektiivid, millesse maailm asetub, võõritab, ilmutab oma mõrasid ja rebendeid, nii nagu ta ükskord viletsana ja moonutatuna Messia valguses lebab.»