Sipelgadki meisterdavad salateadmistega kaosest korra

Palukuklane tassib kannikeseseemet. Mida kiiremini ta pessa tagasi jõuab, seda tugevam jälg tema edukast teekonnast jääb. Foto: Urmas Tartes

Ühes suures kuklasepesas võib elada koos kuni miljon sipelgat. Pesa vaadates võib jääda mulje, et sipelgad sagivad ringi juhuslikult. Mida tähelepanelikumalt vaadata, seda rohkem korrastatust selles ilmneb. Selgub, et sipelgapesa elukorralduses aitavad lahendusi leida nii kaos kui ka iseorganiseerumine. Sipelgad saavad sedavõrd hästi hakkama, et ka inimesed on sipelgaalgoritmi kasutusele võtnud.

ipelgapesade elu kirjeldatakse sageli inimühiskonna analoogiatega. Munevaid emaseid kui pesa väga tähtsaid isendeid nimetatakse kuningannadeks. Ülejäänud sipelgad on töölised, kes omakorda jagunevad kindla ülesandega rühmadesse – ühed hoolitsevad kuninganna eest, teised on sisetöölised-koristajad, kolmandad ehitajad, lisaks leidub veel erinevate ülesannetega välistöölisi.

Sõnaanaloogidest võib kergesti jääda mulje, nagu juhiks kuninganna sipelgapesa elu ja suunaks töölisi tegema seda, mida vaja. Siiski veedab kuninganna enamiku oma elust pesa sügavuses pimedas haudekambris, kus tal isegi parima tahtmise korral puudub võimalus töölistele ülesandeid jagada. Ja ega ta ka suudaks kõikide tegemiste üle arvet pidada – sipelga peaajus on vaid kuni 250 000 närvirakku.

Võrdluseks: inimese ajus on keskmiselt 86 miljardit närvirakku, kuid ka mitte ükski inimene ei suuda isiklikult anda tööülesandeid miljonile inimesele, rääkimata selle üle arvepidamisest. Nii juhitakse sipelgapesa tööd detsentraliseeritult, kus iga tööline otsustab ise, millal ja kuidas tegutseda. Sisendi tegutsemiseks saab ta teiste töölistega suheldes. Tööst kõrvalehiilijaid sipelgapesas ei ole.