Samas tegi suur tunnustus Pääsukese ka nostalgiliseks: «Mulle meenus elutööpreemiaga seoses kauge sõjaaegne Põltsamaa ja üks punase värvi puudutus kui ma ema huulepulgaga esimese joone ajalehe peale tõmbasin. Sa ei mõtle ju oma elutöö peale… ja nüüd kus ta on sul justkui ühe hooga kokku võetud, nüüd on ta niisugune valge kamakas … siis see ikka paneb mõtlema küll.»
Elutööpreemia viiski ta mõtted värvidele: «Kas valge on üldse värv? On ta pind? On ta tühjus? Valge vist eelkõige seepärast, et ta on pidulik värv. Aga ühtlasi on ta ka kurbuse ja leina värv. «Elutöö» sõna ongi niisugune,» leidis Pääsuke. «Ühelt poolt on see põhjus rõõmustamiseks, teisalt viib ta mõttele, et kas nüüd on siis lõpp? Kas minult nüüd siis enam midagi ei oodata? Mis nüüd edasi saab?»
Õnneks on elutööpreemia laureaadil endal sellele küsimusele optimistlik vastus olemas. «Ma praegu töötan ja mul maikuus tuleb Viljandis, RÜKi galeriis järjekordne näitus. Kaugemale ma praegu küll ei julge vaadata. Ega ma midagi muud peale maalimise teha ei oska.»
Elutööpreemia laureaat, maalikunstnik Tiit Pääsuke tähistab tänavu detsembris 80. aasta juubelisünnipäeva. Tartu Kunstimuuseumis avati möödunud aastal tema loomingu ülevaatenäitus «Nostalgiata». Esitajate sõnul on Pääsuke meie maalikunsti elav legend. Ta on pikaajaline õppejõud ja traditsioonide hoidja. Elutööpreemia kandidaadiks esitasid ta Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Sihtasutus Kunstihoone, Tartu Kunstimuuseum ning preemia varasemad riigipreemia laureaadid Kadri Mälk ja Jaan-Eik Tulve.