/nginx/o/2021/02/10/13623161t1h5865.jpg)
Milleks meile teater? Ikka selleks, et avardada inimliku mõtlemise piire. Teatrikunst on kasvanud välja rituaalist, mis tähendab, et omal moel tõukub teater, vähemalt oma parimal kujul, alati otsapidi müütilisest mõttest. Laval luuakse alati uus aeg ja ruum, piiritletakse sündmuste käik ja võimaluste paljusus. Siin saavad kokku rituaalid ja sümbolid; kehad ja transformatsioonid; nali ja mütoloogia; keel ja afektiivsus. Kord kõneleb teatris naerev, kord aga nuttev mask. Kord on siin kaos (mitte kord!), kord aga mitte. Teater esitab, aga ka vormib oma tinglikkusega meie igapäevaelu.