Kõik pole kuld, mis hiilgab, ka Krimmis

Mihkel Tiks Foto: Mihkel Maripuu

Kui keegi arvab, et ta saab Tänapäeva romaanivõistluse teise koha pälvinud teose näol lugeda üht harjumuspärast romaani, siis peab ta kurvastama. Romaani tunnuseid on «Krimmi vangil» vähe. Ei oleks abi ka sellest, kui mahukas kirjatöö oleks alapealkirjastatud «mälestusromaanina», nagu tegi kunagi Olev Remsu oma Supilinna-seeriaga. Ehkki ka Remsu raamatutes oli mälestuslikku osa üsna ohtralt, olid tema romaanid siiski väljaarendatud süžeega ning kompositsioonilised tervikud, mida ei saa öelda Tiksi teose kohta.

Iseenesest ei peaks žanrimääratlus ju kuigi oluline olema: romaanivõistluse võib lihtsalt ära unustada. Ent romaani kompositsioonireeglid pole ilmaasjata välja kujunenud. Nende ülesanne on lugeja huvi pidevalt üleval hoida. Autor peab kogu teose jooksul järjepanu lugejale midagi uut pakkuma ning kokkuvõttes peab see kõik kuhugi välja jõudma.

Kolm ühes