Jumalat võiks oodata samamoodi kui hiirt

Tihnikuflanöör, öeldakse filmis kirjanik Mehis Heisaare kohta. See on see, kes jalutab tihnikus. Foto: Filmikaader

Kui Joosep Matjus Mehis Heinsaarele helistas, oli kirjaniku telefon välja lülitatud. Ka meilile saabus vastus alles mitme nädala pärast. Lõpuks said mehed, üllatamapanevalt sarnased nii välimuselt kui hingelaadilt, Tartus Werneri kohvikus kokku. «Teeme filmi,» ütles Joosep. «Einoh, teeme muidugi,» arvas Mehis.

Äsja kultuurkapitalilt «Fred Jüssi. Olemise ilu» eest parima dokumentaalfilmi preemia (koos kaasautor Jaan Tootseniga) saanud Joosep Matjust mäletan juba filmikooli päevilt. Ajal, mil teised ponnistasid oma esimesi lühimängufilmi stsenaariume kirjutada ja teatreid läbi helistasid, et näitlejaid neisse tausta mängima moosida, suutis Joosep ikka kuidagi oma vaiksel moel niiviisi nihverdada, et sai kaameraga rabas passida ja oma asja ajada. Peaosas astusid enamasti üles põdrad.

Kannatlik meel, mida on vaja ujeda metslooma tabamiseks, tuleb introvertse kirjamehe portreteerimisel kindlasti kasuks. Midagi ei juhtu kohe ning filmiime võib end ilmutada mitme punaveinipudeli ja koos filosofeeritud öö järel. Kuid ei pruugi. «Jumala küllatulekut võiks ka sama tähelepanelikult oodata kui hiire oma,» ütleb Heinsaar ühes mulle filmis enim meeldinud kaadris. Erinevalt «Tuulte tahutud maa» põtradest, metssigadest ja üle luha kõndivast hundikarjast, tegutsevad Heinsaare omailmas hiir, kärbsed, üksik pardipoeg ja mõned musträstad. Need argised pisivormid, mida me eneste ümber tihti tähelegi ei pane.