Juhtkiri ⟩ Kehv unistus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Fermi Energia tuumajaamaplaanide juures on mitu aga
• Lubatud neljanda põlvkonna reaktorit ei pruugi tulla
• Riigina on Eestil mõttekam panustada mujale

Veel 2017. aastal peeti Eestit ELi kõige energiasõltumatumaks riigiks. Viimase paari aastaga on põlevkivienergia tootmise hüppelise languse tõttu olukord hoopis teistsuguseks kujunenud. Selles valguses võiks Fermi Energia üleskutse tuumajaama eriplaneeringu protsessi rahastamiseks paista päästerõngana, mis kindlustaks Eesti energiajulgeoleku ja annaks meile võimaluse olla taas elektrit eksportiv riik. Ilusa jutu tagant paistab aga mitu aga.

Ühest küljest on üsna selge, et kasvava tarbimise ja praeguste tehnoloogiate juures ilma tuumaenergeetikata globaalset rohepööret teha ei õnnestu. Küll aga tasub küsida, mis koht on selles protsessis väiksel Eestil ja kas tuumajaam planeeritaval kujul on just meie kõige õigem panus, mis ka eestlastele endile kasu tooks.

Veel mõni aeg tagasi lubas Fermi Energia ehitada Eestisse esimese uue, neljanda põlvkonna ohutuma tuumareaktori. Nüüd on aga jutt teine. Midagi kindlat pole veel öeldud, kuid tänase lehe majanduskülgedel olevast loost saab lugeda, et firmal on kaalumise all üks uuel ja kolm vanal tehnoloogial põhinevat reaktorit. Tundub, et Fermi Energia on valmis ehitama mistahes tuumajaama.

Vana tehnoloogia tähendab aga riski, mida võibolla suuremad rahvad saavad endale lubada, kuid Eesti 300 x 300 km maalapp seda välja ei kannataks. Peale selle, et õnnetuse korral oleks füüsiline oht suur, ulatuks kahju koristamine miljarditesse, kui mitte kümnetesse ja sadadesse miljarditesse eurodesse, mida riigil ei oleks kusagilt võtta. Isegi kui katastroofi tõenäosus on väike, ei saa elada paljas usus, et seda kindlasti kunagi ei juhtu.

Energiat on loomulikult vaja, tore oleks seda ise toota ja globaalses mõttes on tuumaenergia kindlasti osa rohelahenduste portfellist. Eesti puhul on asi praegu aga kahtlane.

Majandusminister Taavi Aas ütles hiljuti saates «Minister risttules», et tuumajaama arutlus ei tohiks tekkida koha pealt, et «vaadake, mis juhtus Tšornobõlis». Selles on tal muidugi tuline õigus, kuid sel juhul peaks eelduseks olema, et me räägime tõesti uuest tehnoloogiast. Samas tõi minister ka välja, et meil ei saagi sisukat ühiskondlikku debatti tuumajaama üle tekkida, kuna Eestis napib vastavaid sõltumatuid spetsialiste. See ongi kogu praeguse tuumajutu üks suurimaid probleeme. Me tegelikult ei tea isegi täpselt, millest räägime. Nii pole lootustki, et ühiskondlik valmisolek tuumajaama suhtes saaks firma loodetud ajaks tekkida.

Teadmiste puudus toob kaasa­ ka selle, et projekt ei toodaks riigile, teadlastele ja ettevõtjatele mingit li­sandväärtust. Meil poleks kedagi jaama tööle panna, kogu see teadmine­ tuleks importida. Lõpuks olekski elekter ise ainus kasu. Riigina tuleks praegu pigem roheenergia vallas panustada kuhugi, kus me iseenda teadusarendusega midagi ära teha saame: tuulikutesse, päikesepaneelidesse, vesiniku- ja energiasalvestustehnoloogiasse ja muusse jõukohasesse.

Energiat on loomulikult vaja, tore oleks seda ise toota ja globaalses mõttes on tuumaenergia kindlasti osa rohelahenduste portfellist. Eesti puhul on asi praegu aga kahtlane. Praegusest jutust ei paista peale ettevõtte ärihuvide suurt midagi. Roheline energiaunelm on vajalik, aga kuni ei räägita neljanda põlvkonna tehnoloogiast, pole üldse mõtet rääkida. Tuumajaam tuumajaama pärast on küllaltki kehv unistus.