Jaano Martin Ots: suured kalad sogases vees

Jaano Martin Ots Foto: Mihkel Maripuu

Juba aasta jagu on suurim igapäevane uudis, et erilist uudist pole. Kuigi sõnumeid oleks nagu palju, on päev uus, aga sama jama. Nakkuskõver käib üles-­alla, piiranguid leevendatakse-karmistatakse, maskid langevad ja tõusevad. Lõviosa lennukipargist tolmub mahajäetud lennuväljadel, aga turismifirmad reklaamivad tulevasi reise. Tavainimesele on piirid kinni, aga president suusatab Šveitsis ning mõnigi teine privilegeeritu postitab palmipilte.

Võimu- ja ärieliit kinnitavad, et vaktsineerimine toob kohe tagasi 2019. aasta õitsengu, teine äärmus kahtlustab vaktsiinis 5G-kiipe ja vandenõulaste maailmavallutust. Vaktsiinidoose aga kõigile ei jagu ja kõik ei taha, ja osale väidetavalt ei mõjugi. Massikanalid on Trumpi-Helme sõimusäutsudele kinni keeratud, arvamusruumi täidavad vastaspoole hoiatushüüded, aga leppimist ja koostööd ei paista kusagilt. Vahepeal korraks tekkinud lootus, et ehk toob pandeemiaraputus vähemalt inimkonna keskkonnakäitumises kaasa pöörde paremusele, on sumbunud rahatrüki ja rohepesu hämaratesse voogudesse. Nagu läbilastud sõdurikiiver puust risti otsas vahva sõdur Švejki päevil, jutustab praegustest võitlustest päikesepaneeli külge takerdunud kasutatud ühekordne mask. Läänerindel muutusteta.

Kriis on laialdane ja kohutav. Aga mitte siiski talumatu, ehk võib isegi harjuda. Määramatusest on saanud uus normaalsus igas valdkonnas ja ajas kaugemaleulatuvad plaanid pole kindlamad kui panus ruletilauas. Pangad kutsuvad tegema pikaajalisi investeeringuid, aga Reddit ja Robinhood jooksevad börsisambad pikali.