Jaanus Mägi, Hanna Esko: kas sponsor ei vastuta millegi eest?

Kui äriühingu logo on sportlase küljes näha piisava suurusega, siis ilmselt on sel tagamõte, et ühingu toode või teenus seostuks tarbija peas sportlase tulevase loodetava olümpiavõiduga. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Mis juhtub, kui sponsorluse väärtus sponsori vaatepunktist kaob? Advokaadibüroo Magnusson advokaadid Jaanus Mägi ja Hanna Esko kommenteerivad, millised on potentsiaalsed ühingu- ja maksuõiguslikud tagajärjed äriühingule, kes on turunduses panustanud halvale teele läinud sportlase heale mainele.

Tuntud inimese kuvandi väärtust äri edendamisel ei avastatud tegelikult koos Malluka Instagrami konto loomisega. Juba 1920. aastatel olid Hollywoodi stuudiod hädas filmistaaride mainel põhineva ärimudeli riskide haldamisega. Kapriisne primadonna või vallatu vesternikangelane võis filmi investeeritud miljonid mõne konservatiivset ühiskonda solvava pahandusega heleda leegiga ära põletada. Seejärel muutuda ise oma kuluka lepingu lõpuni kasutuks nimeks stuudio langenud tähtede alleel.

Ameerikas pole aga kunagi nupukatest juristidest puudust olnud ja sellest ajast on niisuguste lepingute standardne osa käitumisreeglid ja moraaliklauslid, mille rikkumine annab äriühingule eelkõige võimaluse lepingust taganeda. Tihti on brändi maine selleks ajaks juba kahjustada saanud üksnes seose tõttu avalikkuse hukkamõistu osaks saanud näitleja või sportlasega. Moraaliklausleid on sporditalentide lepingutesse lisatud alates 1921. aastast, kuid suurema tähtsuse on sätted omandanud viimastel aastakümnetel. Kuulsamad näited, kus sponsorid lõpetasid lepingu moraaliklauslile tuginedes, pärinevad 2010. aastast, kui avalikkuse ette toodi Tiger Woodsi abieluvälised suhted, ning 2012. aastast, kui Lance Armstrong tunnistas dopinguainete tarvitamist sportlaskarjääri edendamiseks.