Juurikas. Kuidas vanasti suusatamist rahastati

Teeme rahval tuju paremaks! Foto: Allan Hmelnitski

Vanasti oli igal mõisnikul oma talispordikoondis, see oli sakstel kohe nagu uhkuseasi, et kellel on rohkem suusatajaid. Mida rohkem, seda uhkem. Iga parun ja krahv üritas seisusekaaslasi talispordi alal üle trumbata.

Padise mõisnikul Reinhold von Rammil oli pärisorjadest moodustatud suusakoondis, kuhu kuulus 14 meest ja 8 naist. Padise mõisas tegeleti murdmaasuusatamise ja kahevõistlusega. Igal hommikul aeti suusatajad talli juurde kokku, kus siis opman treeningplaanid välja jagas. Kes püstitatud eesmärke täita ei suutnud, sellele andis kubjas ihunuhtlust.

Taagepera mõisnik Fabian Reinhold von Stackelberg oli üle Liivimaa kuulus suusahüppajate aretaja. See töö nõudis kannatlikkust, täpsust ja pikka meelt. Ei ole lihtne suusahüppajaid aretada, nad on häbelikud, vähese sigivusega ja aeglased. Stackelberg valis välja kõige pikema lennukaarega suusahüppajad, sidus nad regede peale käsist-jalust kinni ja sõidutas taliteega Miitavisse Kuramaa hertsogi juurde paaritamisele. Kuramaa hertsogi tõupuhtad suusahüppajad olid uhke sugupuuga austerlased ja sakslased.

Suusasportlaste järelkasvu eest tuli vahetpidamata hoolt kanda.