Kadunud ajalugu markidel

Illustratsioon Bjørn Berge raamatust «Kaardilt kadunud riigid. 1840–1970». Foto: Repro

Haruldasel kombel käis mul külas üks sõber. Ta ütles, et on hakanud vaatama üle oma margikogu. Eelmisel korral võrdlesime uure (mul on mitu Omegat, tal on kullast uur tsaari pühendusega tema vanaemale), üle-eelmisel korral tõi ta mulle kingiks enda tehtud pussi koos enda tehtud nahktupega (ma pole teinud puust võinugagi).

Ütlesin, et arusaadavatel põhjustel kogun ainult loodusmarke, aga mul on alles mõned mu vanaisa albumid. Vaatasime paari. Kui ta oli ära läinud, leidsin kõige vanemate markidega albumi. Need olid enamjaolt Tsaari-Venemaa ja Saksa keisririigi omad 1870.–1880. aastatest (esimene liimitav mark anti välja Inglismaal 1840. aastal). Samas albumis oli ka marke kirjaga Hannover, kreeka tähestikus Samos (koos ületrükiga Hellas) ja Heligoland. Kus asub Heligoland? Miks on sellel margil kaks vääringut, üks Inglise ja üks Saksa oma?

Asusin läbi töötama markide katalooge, kuid siis meenus üks hiljuti ilmunud raamat: Bjørn Berge «Kaardilt kadunud riigid. 1840–1970». Pärast raamatukogus käiku hakkasin lugema. Raamat on jagatud kuueks ajavahemikuks, kokku tutvustatakse 50 riiki. Iga riigi puhul on ära toodud selle (väidetava) olemasolu aastad, (oletatav) pindala, rahvaarv ja asukoht kaardil ning kolme-nelja lehekülje pikkune tutvustus, mis põhineb seal käinud ja elanud inimeste reisikirjeldustel ja meenutustel, millele on lisatud ka allikaviited, et huviline lugeja saaks nendega lähemalt tutvuda.

Iga riigi juurde käib ka Berge kogust üks mark, mis on tolles riigis välja antud ja mida autor kirjeldab ilma mainimata sõnagagi raskusi, mis võisid margi omandamisega kaasas käia. Tagasihoidlikult juhib ta vahel vaid tähelepanu mõne margi lõhnale, tekstuurile ja (liimi)maitsele.

Selgub, et teine peatükk pealkirjaga «Armastatud saareriigist laastatud pommiauguks» ongi Heligolandist! Kui aga alustada lugemist algusest, siis ütleb Berge eessõnas, et «maailmas on võimul olnud üle tuhande valitsuse, kes on pidanud end nii tähtsaks, et on otsustanud välja anda oma postmargid» (lk 7). Mõne kadunud riigi tulevik on olnud roosiline, eriti neil, kes on nüüd suuremate riikide koosseisus Euroopa Liidus. Samas on paljude lõpp olnud kurb ja praegune olukord veel kehvem (ühest on saanud radioaktiivsete jäätmete prügila, teisi räsib sõda ja nälg).