Tõupuhta kirjaniku otsinguil

Mihkel Mutt Foto: Virge Viertek

Mihkel Mutt on oma uues, olulises, äsja kultuurkapitali aastapreemia võitnud teoses kirjutanud eestlaseks olemise eetikast ja sellest, kuidas eestlaseks sündinud (nt Hans Leberecht ja Katrina Kalda) teevad muukeelset kirjandust ja vastupidi, teisest rahvusest inimesed teevad eestikeelset kirjandust. Tegemist on niisiis tõupuhta kirjaniku otsingutega. Kuid meil tuleks nende esseede valguses vaadelda Muti loomingut tervikuna, sest vaevalt õnnestub Mutil niipea jälle üheskoos avaldada nii palju esseid.

Mihkel Mutt on autor, kes oskab kirjutada lauseid, mis mõjuvad põgusatena nagu pintslitõmbed Jaapani klaasimaalil, ja ometi annavad edasi meeleolude kogu gammat. Kirjanik pakub lauseid, milles on kõike: «Kui naeruväärne näis pikk valge «Marlboro» või «Kent» suurejoonelisel Haanja maastikul, kumeratel maavormidel, kui seisatad õhtul romantilisel seljandikul, rind tuult täis ja mässumõtted peas» («Fabiani õpilane», 1980). «Kenad tüdrukud tõstavad teepervel paluvalt naeratades kätt, muutes autosviibijad ülemeelikuks ja andes ebamääraseid lootusi, mis võivad täituda kaugustes, kuhu viitavad sinised sildid kolmekohaliste arvudega» («Hiired tuules», 1982).