Marika Mägi: eestlaste oma ajalugu

Marika Mägi Foto: Erakogu

Postkoloniaalne ajaloouurimine võiks olla ka Eesti lähenemine, leiab essees arheoloogiadoktor Marika Mägi.

Viimasel paaril kuul on noor ajaloolane Kristjan Oad tulnud lagedale tervelt kahe ajaleheartikliga (vt EE, 26.01 ja 28.01.2021), mis on Eesti varasema ajaloo huviliste seas tekitanud täiemõõdulise tormi veeklaasis. Võin kohe öelda, et ka mina ei nõustu mitme tema konkreetsema järeldusega ning võiks osutada ka mõningatele, vahel argumentatsiooni jaoks üsna olulistele puudujääkidele, näiteks mis puudutab Varbola linnuse funktsiooni või võrdlust teiste Läänemere maade linnustega. Aga need on üksnes finessid, enamiku kritiseerijate jaoks näivad Kristjani probleemid paiknevat hoopis mujal.

Piltlikult öeldes on uks, mille taga nii siinkirjutaja kui ka mitmed muud uurijad viimastel aastatel viisakalt koputanud, Kristjani poolt lihtsalt jalaga lahti löödud. Mis asjast edasi saab, näitab aeg. Ehk ei olegi sissetungija nii hirmus, kui esmapilgul näib.

Käsitlus 13. sajandi ristisõdadest ja Eesti liitumisest kristliku Euroopa kultuuriruumiga on üks meie rahvusliku eneseteadvuse alustalasid. Ärkamisajast saadik – ja mõnedel andmetel sajandeid varemgi – on protsessi kujutatud vägivaldsena, tollaseid eestlasi suurriikide dikteeritud ajaloo passiivsete ohvritena, 13. sajandi ühiskondlikku murrangut järsu ja kohalike rahvaste jaoks fataalsena. Kuidas tajusid olukorda keskajal elanud eestlased ise, on aga tegelikult teadmata. Esivanemate maal korraldavad teise etnose esindajad ei meeldi kellelegi, nii et suurt keskaegsete eestlaste ja sakslaste-taanlaste vahelist sõprust on vast raske eeldada. Samas peaks välistama aga ka teise äärmuse, eestlaste pea täieliku allasurumise ja rahvastevahelise lepitamatu vaenu 13.–14. sajandil. Eriti arheoloogilised uurimistööd viimastel aastakümnetel on näidanud, et situatsioon pidi olema hoopis komplitseeritum.

Eesti ajalugu on klassikaline näide kolonisatsiooni käigus kujunenud ajalooteadvusest.

Eesti ajalugu on klassikaline näide kolonisatsiooni käigus kujunenud ajalooteadvusest. Esimesed kirjapanijad ja mainekujundajad olid (balti)sakslased, kes opereerisid omas kultuuris ja omade arusaamade järgi. Baltisakslaste kirjutatud ajalugu sündis ajas, mil eri etnilise taustaga inimesi lahterdati «kultuuritaseme» järgi ning eestlased-lätlased kuulusid ilma lähemalt analüüsimatagi selle hierarhia alumistele pulkadele.

Viimastel aastakümnetel, kui ajaloouurimus muutub järjest globaalsemaks, on järjest enam hakanud kõlama üleskutsed postkoloniaalseks lähenemisviisiks. Selle lähenemisviisi kohaselt püütakse ajaloosündmusi vaadelda kohalike inimeste seisukohalt, püüdes võimaluse piires vältida kolonisaatorite poolt kaasa toodud eelarvamusi.