/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2020/12/15/13531497t1hc98f.jpg)
Ökosüsteemi tuleviku pärast muret tundvad vanema põlvkonna metsamehed manitsevad riiki mitte kasutama metsi vabaturu reeglite järgi. Keskkonnaministeeriumile aga heidavad nad ette üleolevat ja demagoogilist suhtlusstiili.
Metsamehed: metsi ei tohi majandada vabaturu reeglite järgi (6)
Aastakümneid Eesti metsades töötanud mehed pöördusid 17. augustil riigikogu ja valitsuse poole ettepanekutega, kuidas võiks metsanduses toimuvat parandada. Paraku ei tulnud ettepanekutele siit ega sealt selget vastust.
«Meieni on jõudnud vaid keskkonnaministeeriumi üleolev, demagoogiline arvamusavaldus ning riigikogu keskkonnakomisjoni ülimalt rahustav jutt kõikide huvigruppide kaasamisest, prioriteediks metsade säästlik majandamine,» vahendab Loodusportaal.ee metsameeste muret. «Olime ette valmistanud märgukirja võimalikeks aruteludeks, kuid paraku pole näidatud üles mingit huvi aruteludeks. Me küsime: kellega saame Eesti riigis rääkida meie metsade tulevikust?»
Metsamehed kirjutavad, et Eesti metsas toimuv on mureks paljudele eestimaalastele. «Kerge on leida kontakt nendega, kes soovivad meie metsadest saadavat ressurssi tööstuslikult majandada. Kuid kes on need, keda huvitavad metsade majanduslike väärtuste kõrval ka ökoloogilised, kultuurilised, sotsiaalsed aspektid, mets kui elukeskkonna kujundaja. Kes näeb veel metsandust kui tervikut? Kas on üldse veel neid inimesi otsustajate seas?» küsivad nad retooriliselt.
«Taasiseseisvuse kehtestamise järel sätestati 1993. aastal metsaseadusega metsa kui elukeskkonna kujundaja funktsioon ning Eesti ühe tähtsama loodusvara heaperemeheliku majandamise vajadus. Täpsustati kasutatavaid mõisteid, sealhulgas metsa majandamise mõistet: see on metsa kasvatamine, kaitse, valve ja kasutamine, va metsasaaduste töötlemine ja tarbimine. Käsitleti metsakategooriate juhtfunktsioone, näiteks kaitsemetsade hulka kuulusid peamiselt mulda, vett, asulaid, teid, maastikke ning teisi objekte kaitsvad metsad. Selgesõnaliselt toodi välja metsa erinevad kasutamise viisid,» meenutavad metsamehed enda murekirjas. «Järgnenud perioodil likvideeriti kogu senine tasakaalustatud metsade valitsemise ja haldamise süsteem, kaotati kõik eetilised, moraalsed ja seadusandlikud takistused võimaldamaks põhjendamatut metsade üleraiet.»
«1998. aasta metsaseadusega pöörati senine olukord lõplikult peapeale ning riigi metsade majandamine usaldati riigi tulundusettevõttele ning 1. jaanuarist 1999 alustas tööd rahamasin, Riigimetsade Majandamise Keskus. Klassikalisse metsamajandusse tuli jõuliselt sisse Metsa- ja Puidutööstuse Liit, mistõttu endine metsakasvatuslik ja kaitsesuundumus on asendunud metsatööstuslike ambitsioonidega,» kritiseerivad metsamehed viimaste aastakümnete hävituslikke arengusuundi.
Metsade kui piiratud ressursi kasutamine vabaturu reeglite kohaselt on suurim huvide konflikti allikas, mistõttu on vaja lahutada metsamajanduse ja metsatööstuse vastukäivad funktsioonid, selgitavad metsamehed. Vaja tõmmata selge piir metsamajanduse ja metsatööstuse vahele. Neist esimesega seondub metsa kasvatamine ja kaitsega, teisega aga peakasutusraied ja muu seesugune. On ülimalt oluline jõuda ühiskondlikule kokkuleppele metsanduse uues paradigmas – üldtunnustatud mõistete, meetodite ja seaduste moderniseerimises, kaasates kõiki asjast huvitatuid. Haaratud oleks kõik ökoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid, selgelt piiritletud metsade juhtfunktsioonid ja kasutusmäärad.
«Ilmselt on vajalik korrastada Eesti metsade valitsemise ja haldamise süsteem ning vastavad seadusandlikud aktid, et taastada jätkusuutlik majandamine ning ökoloogiline stabiilsus. Metsa kui tervikliku ökosüsteemi ja elukeskkonna ning strateegilise ressursi haldamiseks vajalikud tegevused jätta keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Korrastada ja muuta läbipaistvaks metsade statistika ning viia läbi regulaarne audit statistilisele metsainventuurile. Taastada sõltumatu metsakorraldus, taaskehtestada ja seadustada arvestuslank ja selle metoodika, ka erametsades – alates 20 hektarist –, millega tagatakse ühtlasi metsakorralduse suurem objektiivsus,» loetlevad metsamehed jätkusuutlikke lahendusi.
Raiemahtude planeerimisel tuleks võtta aluseks peakasutusraietel küpsete metsade keskmine aastane juurdekasv ehk 3 tihumeetrilt hektarilt aastas metsaga kaetud metsamaa kohta. Selle on Eesti tunnustatud metsateadlased võtnud aluseks alates 1930. aastast.
Ühtlasi ei tohiks Eesti metsade kogu raiemaht ületada 8 miljoni tihumeetri aastas. Metsandus peab orienteeruma teaduslikult tõendatud jätkusuutlikule arengule ning tagama kriitiliste varude idee realiseerimise säästva arengu seaduse järgi, mis on üks kliimaneutraalse elukorralduse juhtprintsiipe. Metsade majandamine peaks kohanduma ökosüsteemiga, deklareerivad metsamehed enda kirjas ja lisavad, et erametsi saab vabalt kasutada ja vallata – kitsendused seab seadus arvestuslankide pealt. Samuti keelab põhiseaduse paragrahv 32 kasutada erametsi üldiste huvide vastaselt.
«On vajalik töötada välja mehhanismide pakett erametsades metsamaadega spekuleerimise tõkestamiseks. Astuda samme metsamaa kapitaliseerimiseks, seni on seda käsitletud vallasvarana,» märgivad vanema põlvkonna metsamehed. «Metsandusliku teadus- ja haridussüsteemi reformimisel on strateegiliselt oluline mõista metsaökosüsteemi terviklikkust ja tema toimimist, tihendada koostööd haridusasutustega. Metsateaduslikud projektipõhised uurimistööd peaksid valdavalt olema rahastatud sõltumatutest allikatest, vältimaks kallutatust metsatööstuse huvidele. Oluline on kindlustada kõrgharidusega metsandusspetsialistide pidev järelkasv.»
Metsameeste sõnul on vaja korraldada metsade ökoloogilise seisundi ja metsaökosüsteemi hüvede kaardistamine ning kasutamine üld- ja detailplaneeringutes. Samuti tuleb leida loogiline, seadusandlik vorm asumite ümbruse ja puhkemetsade kaitseks ja majandamiseks.
Ka vana, olemasoleva metsanduse arengukavaga (MAK) ei tohi jätkata, uue MAK-i koostamine on möödapääsmatu. Kokku tuleb kutsuda uus MAK-i juhtkogu, kes koosneks sõltumatutest ökoloogia, metsanduse, sotsioloogia ja kultuuri eriala spetsialistidest, arvestusega, et loodusega ei saa teha kompromissi.
Eesti Wabariigi algaastatest peale on metsa- ja puidutööstus olnud omaette organisatsioon. 1919. aastast metsade peavalitsuse tööstusosakonna, 1926. aastast Riigi Metsatööstuse, 1937. aastast AS-i Eesti Metsatööstus ja peale Teist maalimasõda eraldi metsa- ja puidutööstuse ministeeriumina. Siit lähtuvalt teevad metsamehed ka ettepaneku metsade lõppraie ja sellega seonduv anda üle majandusministeeriumi haldusalasse.
«Metsanduse uue paradigma esimeseks sammuks võiks olla tagasipöördumine vanema põlvkonna metsameeste poolt koostatud 1993. aasta metsaseaduse põhimõtete, mõistete, juhtfunktsioonide, majandusreziimide ja muu juurde. Uus on unustatud vana,» lõpeb pöördumine, millele on vanema põlvkonna metsameeste nimel alla kirjutanud Enno Kuldkepp ja Mart Herman.