Loone Ots: eesti keele arengukava kui talvine luik

Loone Ots. Foto: Margus Ansu

Eesti keelt ja kultuuri kaitseme maailmas ainult meie ise. Seetõttu ei saa eesti keele arengukava praegusel kujul vastu võtta. Kaasates emakeeleõpetajad, tuleb see veel kord läbi töötada, kirjutab eesti filoloog ja keelekoolitaja Loone Ots.

Eesti keele arengukava eelnõu kaunistab soosilla foto. Nädala pärast, 10. veebruaril soovitakse arengukava riigikogus vastu võtta. See on ennatlik ja suunab sohu. Eelnõu vajab veel tööd.

Kõhklusi ärgitab juba arengukava kestus – 15 aastat. Kas kiirelt muutuvas maailmas ei ole see liiga pikk aeg – ühiskond teiseneb, samuti tema vajadused? Varasem arengukava 2011–2017 võeti vastu kuueks aastaks. Kuid rohkem muret teeb praegune sisu. Osa olulist on välja jäetud, osa on liiast. Vaatleme paari näidet.

Koostajad on teinud mahuka töö, mille eest neile aitäh. Selle viljad on kooskõlastatud hulga institutsioonidega. Nende seas on kaks ülikooli, Eesti teadusagentuur, eesti keele kui teise keele õpetajate liit, keeletoimetajate liit, eesti keele instituut ja Eesti kirjandusmuuseum. Neil on olnud mõndagi öelda. Mitte kõiki ettepanekuid ei ole arvestatud. Näiteks on lükatud tagasi keeletoimetajate liidu täiendus, et tulevikus töötaks avaliku ja erasektori asutustes enamjaolt kutselised keeletoimetajad. Eelnõu koostajad haridus- ja teadusministeeriumis on vastanud: «Mitte arvestatud. Ehkki nõustume, et keeletoimetajate tööd tuleb tulevikus enam väärtustada, teeb värbamisotsuse iga asutus ise.» Kuid jutt ei ole värbamisotsusest, vaid soovitusest, et asutuse keeletoimetajale kehtestataks nõuded, et tema töö kvaliteet oleks tagatud kutseeksami sooritamisega. Keeletoimetajad on ka lisanud sõna «enamjaolt». Kui nõuame ministeeriumi ametikohale kandideerijalt nt kõrgharidust või töökogemust, miks ei tohi me siis tahta, et võimaluse korral eelistataks kutsekvalifikatsiooniga keeletoimetajaid?