/nginx/o/2021/02/03/13611721t1h402b.jpg)
Tänases Postimehes on uskumatu lugu sellest, kuidas keskkonnaministeerium on lasknud meie merd ära kasutada. Metafooriliselt muidugi, aga vägagi muret tekitavalt.
Lugu hakkas hargnema tankeritest, millel oli kombeks paarikaupa Pakri saarte varjus turvalises paigas kohtuda ja vedelikke vahetada. Täpsemalt käis seal suuremahuline naftasaaduste ümberpumpamine ühelt aluselt teisele.
See on suure keskkonnariskiga ettevõtmine, liiatigi tehti seda ranniku lähedal ja looduskaitseala kõrval. See polnud ka ühekordne juhtum, vaid laienev tegevus. Et ühe korraga pumbati ümber ligi 90 000 tonni keskkonnaohtlikke vedelikke, võinuks õnnetus kaasa tuua väga tõsise keskkonnareostuse.
Iseenesest ei ole lasti ümberpumpamine keelatud, ka Soome vetes on seda võimalik teha, kuid kahe märkimisväärse erinevusega. Soomes on selleks ette nähtud vaid kaks konkreetset ala ja seda lubatakse teha üksnes eritasu eest. Eestis aga kehtestati mõnda aega tagasi keskkonnaministri määrus, mis lubab seda ärimeestele meelepärases kohas tasuta.
Selle määruse majanduslikku mõju võib ette kujutada, teades, et ühe tankeri lasti ümberpumpamine sadamas maksab hinnanguliselt pool miljonit eurot. Võimalus Eesti vetes seda piiramatult ja tasuta teha muutis Eesti territoriaalveed tõeliseks transiidiparadiisiks, seda eeskätt Vene naftaeksportijatele ja logistikafirmadele. Tekib õigustatud küsimus, miks keskkonnaministeerium neile sellise kröösusliku kingituse tegi.
Kui tegu ei ole karjuva ebapädevusega, ei saa keskkonnale ja riigile kahjuliku määruse sünnil olla muud seletust, kui see oli tehtud kellegi hüvanguks.
Postimehe uurimisest selgus, et asja taga on valdkonnaga hästi kursis olev asekantsler, kes lasi määruse eelnõu ette valmistada ja andis sellele ka positiivse keskkonnahinnangu. Raske on uskuda, et paarkümmend aastat valdkonnas tegutsev tippametnik ei teadnud, et Eestis saab sellise tegevuse samamoodi rangelt reguleerida ja maksustada.
Kui tegu ei ole karjuva ebapädevusega, siis ei saa Eesti keskkonnale ja riigile kahjuliku määruse sünnil olla muud seletust, kui see oli tehtud kellegi hüvanguks. Pole Postimehe asi kedagi süüdistada, aga arvestatav rahaline kahju ja keskkonnarisk on selle määruse vastuvõtmisega tekkinud ning seda peavad pädevad asutused uurima täie põhjalikkuse ja erapooletusega.
Juhtumist saab teha ka suuremaid üldistusi. Tänapäeval, kui keskkonnahoiust on saanud ülemaailmne prioriteet, on keskkonnaalastel regulatsioonidel tohutu majanduslik mõju. Ei ole vist ühtki teist ministeeriumi, kus mõne seadusakti tagajärjel võib mingis valdkonnas teenida miljardeid või kaotada miljardeid.
Postimehe metsaartiklite seeria on näidanud kas või seda, kuidas metsa raieküpsuse või kasvukiiruse manipuleerimisega võib looduse arvelt metsatööstusele kasumit teenida. Looduskaitseala kehtestamine kellegi maa-alal võib omanikule tähendada majandustegevuse lõppu.
Kõik need regulatsioonid valmistavad ette riigiametnikud. Ja nagu nõukogude ajal armastati öelda: kaadrid otsustavad kõik. Kuid tänapäeval ei saa iga ametniku selja taha panna püssimeest. See- eest on aga kodanikuühiskonnal ja vabal ajakirjandusel võrreldamatult võimsad elektroonilised tööriistad, et kuritarvitusi päevavalgele tuua.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)