Elmo Nüganeni uuslavastus. Milline ohverdus on piisav?

Anne Reemann Hazel rollis ja Rose, keda mängib Piret Kalda. Foto: Siim Vahur

Sel päeval, kui Salme kultuurikeskuses esietendus Elmo Nüganeni lavastus «Lapsed», ilmus online-meedias artikkel «Kaberneeme, Viru-Nigula ja Lüganuse – selgusid tõenäolised asukohad Eesti esimesele tuumajaamale». Eestis pole tegelikult otsustatud, kas tahame tuumajaama ja kuhu oleme valmis selle ehitama, meil pole isegi aktiivset diskussiooni.

Lucy Kirkwoodi tekst teeb väga lihtsalt selgeks, kui kalliks võib minna odav elekter ja millise katastroofiga lõppeb õnnetus tuumajaamas. Seega on «Lapsed» päevakajaline ja mööndustega isegi poliitiline – saalist lahkudes on keeruline jääda Eestisse ehitamise suhtes ükskõikseks.

Aga millised on meie valikud? «Kui meil on soov, et maailm lõplikult laiali ei laguneks, siis me ei saa lubada endale kõiki asju, mida me tahame, ainult sellepärast, et me neid tahame.» Nii lausutakse Tallinna Linnateatri uuslavastuses.

Nüganeni lavastuses on tuumajaam taustaks, tema fookuses on moraali ja eetika küsimused. Nüganen vaatleb inimese vastutust nii iseenda, laste kui ka laiemalt ühiskonna ees – millise planeedi me lastele pärandame (siit ka lavastuse pealkiri) ja kas me inimestena saame loota, et keegi teine tegeleb meie asemel maailma päästmisega.