:format(webp)/nginx/o/2021/02/02/13609599t1h7d7b.jpg)
Üks Euroopa Liidu suurimaid hüvesid on olnud vaba liikumine ja töötamine liikmesriikide vahel. Et see hüve ei tooks kaasa riske ega ohte liikmetele ega liidule tervikuna, peavad riigid oma kodakondsuspoliitikas hoidma alalhoidlikku joont.
Et oleme rände mõttes ühes paadis, ilmnes täie selgusega 2015. aasta rändekriisi ajal. Kuigi suurema koormuse said endale Vahemere-äärsed maad, liikusid rändajad edasi niihästi omal jõul kui ka ELi jaotuskava alusel.
Pagulus ja laiemas mõttes ka majanduslik sisseränne on rändeprobleemi üks ots. See võib olla seotud inimkaubandusega, getostumisega ja sotsiaalsüsteemi kurnamisega, rääkimata arvukate sisserändajate lõimumisprobleemidest, mis ka parimatel juhtudel kestab aastakümneid. Massiimmigratsiooniga kaasnevad ohud on tänaseks hästi teadvustatud.
Kuid rändel on ka teine, glamuursem ots. Tänase Postimehe välismaa külgedel on ülevaade nn kuldsete passide skeemist Maltal, Küprosel, Kreekas ja Bulgaarias, kus kodakondsust on võimalik hankida investeeringu eest. Näiteks Maltal on vaja kodakondsuse saamiseks osta ca 750 000 euro väärtuses kinnisvara, teha heategevuslikke annetusi ning registreerida oma elukoht saareriigis. Seejärel võib aasta möödudes taotleda juba Malta kodakondsust.
Kodakondsuse andmine on iga riigi siseasi ja küllap on kõik ELi liikmesriigid huvitatud, et see jääks nii ka tulevikus. Samas tuleb tunnistada, et kiirkorras investeeringu toel müüdava kodakondsusega ei kaasne riske mitte üksnes kodakondsust andvale riigile, vaid ka Euroopa Liidu teistele liikmetele.
Tagab ju ELi liikmesmaa kodakondsus, olgu või ostetud, inimesele samad õigused ja vabadused mis neile inimestele, kelle kodakondsus on tihedalt seotud rahvusliku identiteediga. Ühegi riigi julgeolek ei võida sellest, kui suureneb kodakondsete hulk, kellel riigi suhtes sügavamat lojaalsust ei ole.
Eesti kodakondsuspoliitika on konservatiivne, kuid tänapäeva maailmas ei saa olla liiga jäik.
Välistatud ei ole ka skeemi kasutamine kriminaalse elemendi liikumise ja tegevuse hõlbustamiseks Euroopa Liidu sees, rahapesuks või korruptsiooniks. Ka võimaldab passide kollektsioneerimine superrikastel kõrvale hiilida maksudest. Selles mõttes ei ole kodakondsuse andmine siiski üksnes riigi oma siseasi.
On seega arusaadav, miks Euroopa Liit astub samme, et kuldsete passide programme neid pakkuvates riikides ohjeldada ja kontrolli alla võtta. Mitte üksnes selleks, et piirata võimalikku kuritegevust, vaid ka seetõttu, et kodakondsus on väärtuspõhine side inimese ja riigi vahel ning selle müük on vastuolus Euroopa Liidu olemusega.
Samas on selge, et riigid on huvitatud investeeringutest nii nagu ka talentide meelitamisest oma maale, samuti sellest, et oma inimesed ei kaotaks kaugel olles sidet kodumaaga. Eesti ei ole siin erand.
On riike, mis võimaldavad topeltkodakondsust, ja kindlasti on sellel võimalusel ka plusse – olgu või hargmaiste sidumisel kodumaaga. Omad riskid ja võimalused on iga lähenemisega, ka e-kodakondsusega.
Eesti kodakondsuspoliitika on konservatiivne, kuid selge on seegi, et tänapäeva maailmas ei saa olla liiga jäik. Peamine on muuta protsessid läbipaistvaks ja tagada kontroll.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)