«Elust välja lõigatud»: kujundlikult veenev tõsielukunst

Vaade Flo Kasearu näitusele väljastpoolt. Foto: Paul Kuimet

Ausalt öeldes ootasin Flo Kasearu näitust «Elust välja lõigatud», mis tegeleb naistevastase vägivalla teemaga, kahetiste tunnetega. Ühtepidi kartsin, et tema viimase viie aasta loomingus pöördelise tähtsusega sotsiaalse kunsti teosed «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine» ja «Varjupaiga festival» võivad muutuda Kunstihoone kontekstis, kus nad tõepoolest on elust välja lõigatud – videodokumentatsioonina esitatud, formaliseeritud, steriliseeritud, algsest kontekstist võõrandatud – iseenda paroodiaks. Teistpidi ootasin huviga, kuidas kunstnik olukorrast välja tuleb ja kuidas ta selle teema nii-öelda galeriinäituse kontekstis lavastab ja avab.

Etteruttavalt võib öelda, et teatud mõttes said minu kartused tõeks ja samas ootused kuhjaga tasutud.

Julgen väita, et Kasearu on Kristina Normani kõrval olnud viimase kümnendi kõige tundlikuma sotsiaalse närviga kunstnik ja seda kinnitab ka käesolev näitus. Eriti just viimase viie-kuue aasta jooksul, mil ta on teinud koostööd Pärnu Naiste Varjupaigaga tänu oma emale Margo Orupõllule, kes seda institutsiooni juhib, on tema praktika leidnud vägagi konkreetse fookuse ning üsna suur osa tema loomingust on olnud just perevägivalla motiivile keskendunud.