Mikael Raihhelgauz: lõhe avatuse-suletuse teljel

Mikael Raihhelgauz. Foto: Erakogu

Ehk tuleks meie igapäevastes poliitilistes diskussioonides avatuse-suletuse probleem teadlikumalt esile tuua, kirjutab kolumnist Mikael Raihhelgauz.

Esimese sajandi standardite järgi oli Antiookia tõeline megapolis. Keisrid soosisid linna ega hoidnud avalike hoonete ehitamisel või suurpidustuste korraldamisel raha kokku. Sagiv kaubanduskeskus meelitas ligi iga rahvuse ja riituse esindajaid: Augustuse ajaks oli Antiookias üle 500 000 elaniku, kes nautisid impeeriumi keskmisest märksa jõukamat ja lõbusamat elu.

Ent äri ja meelelahutus ei olnud ainsad põhjused, mis rahvast linna tõid. Varakristlike misjonäride töö tulemusel sai Antiookiast üks tähtsamaid algkoguduse kantse. 40. aastate lõpus või 50. aastate alguses saabusidki Agabus ja teised Jeruusalemma rändprohvetid Süüriasse, et kohalikku kogudust külastada. Nad edastasid olulise sõnumi: peagi tabab kogu riiki suur näljahäda.

Antiookia kristlased reageerisid saabuva kriisi ettekuulutusele viivitamatult. Jõukama koguduse liikmed hakkasid kohe vaesemate Juudamaa elanike toetuseks humanitaarabi koguma. Nad otsustasid saabuvatest raskustest ühtse perena läbi minna.

Varajase Rooma impeeriumi kontekstis ei olnud antiooklaste abipakett aga kuidagiviisi enesestmõistetav. Moraalne kohustus hädasolijaid aidata laienes heal juhul kaaslinlastele. Kreekas või Väike-Aasias elavad juudid tundsid küll mõnikord vajadust päritolumaale jäänud rahvuskaaslasi aidata ja mööda ilma hajutatud Rooma ametnikud hoidsid ehk teatud tsunftisolidaarsust. Antiookia koguduse annetus oli siiski suure tõenäosusega esimene kord, kui multikultuurne kogukond ühest linnast otsustas vabatahtlikult toetada teise linna kogukonda, kellega neil polnud mingeid hõimusidemeid.