Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Kristiina Ehin kirjutab: mööda Betti Alveri hirmsaid iluradu

Copy
Betti Alver
Betti Alver Foto: Kaljo Raud

«Mis oli Betti Alveri luulekogu «Eluhelbed» tsükli «Väike perekonnalugu» viimane luuletus, tsiteerige peast!» nõudis minult Tartu Ülikooli suulisel eksamil rangelt pastakaga lauale koputades professor Karl Muru. Ma ei teadnud. Piinlik oli ja vist sain suurest õppimisest hoolimata kolme. Tõtt-öelda ei mõistnud ma tookord, miks on vaja Alveri loomingut nii täpselt teada, miks oli õppejõud nii nõudlik.

Palju aastaid hiljem valmistasin ette kõnet Emajõe keti jaoks, kus avaldati meelt ärimeeste plaani vastu rajada Tartu lähedale hiiglaslik tselluloositehas. Mulle meenus Alveri legendaarne luuletus «Korallid Emajões». Mida Alver tahaks praegu meeleavaldajatele öelda, vaagisin mõttes. Päev hiljem viskasin kõnet pidades 5000 inimese ees oma kaelast jõkke hõbeketi turmaliinist kiviga, tsiteerides seejuures luuletust «Korallid Emajões». «Hea aeg vajab ohvriandi, et tulevik poleks tume,» mõtlesin ja tundsin koos Alveriga. Sõjaeelsel ajal oli Betti Alver Jänese raudteesillal heitnud Emajõkke oma korallkee… iga eestlane ju teab seda. Või enam ei tea?

Mispärast on Tartu Unesco kirjanduslinn? Millised suurkujud on need teed sisse tallanud, mida mööda praegu ulja iseenesestmõistetavusega astume? Üks neist oli legendaarne luuletajanna, arbujate kirjandusrühmitusest tuntuim Betti Alver, kellest nüüd üle 30 aasta on tänu Jaan Kolbergi heale eestvõtmisele ja Enn Lillemetsa suurepärasele teematundmisele tehtud uus ja siiani kõige mahukam film. ««Ilmauks on irvakil»… küll on põnev pealkiri», mõtlen kinosaalis. Kas see on üks neid kujundeid, mida luuletaja Tähtvere korteris elades lambivarjule kleebitud sõnadest kokku pani?

Irvakil uks pole lihtsalt paokil, pole isegi kutsuv. See on korraks lahti unustatud, võibolla hingedel logisev… Keegi justkui irvitaks selle ukse kaudu (kaos, juhus, saatus?). Nõuab sirget selga ja siirast küsivat pilku, julgust ja vaimusuurust, et sellelt lävepakult ilmaruumi vaadata. Enn Lillemetsa dokumentaalfilm Betti Alverist sisendab, et vaimuhiiglase õlgadele mahuvad paljud. Ent kelle õlgadel seisis Betti Alver? Luuletaja ema olevat temalt lapsepõlves mänguliselt küsinud: ütle kuus asja, mis on olemas, ja kuus, mida pole. Milline äge fantaasiamäng, mida lapsega mängida, mõtlen. Milline on see salajane vaimuvõrgustik, kuhu kuulumine annab paljudele jõudu juurde… mille unustamine röövib justkui lähimad omaksed?

Tagasi üles