/nginx/o/2021/01/31/13605464t1h1060.jpg)
Sel aastal toimub rahvaloendus, aga statistikaamet ja teadlaskond ei suuda kokku leppida, milliseid küsimusi millisel viisil küsida. Probleem ei lahene, sest seaduse järgi ei ole kellelgi õigust ametile küsimusi ette kirjutada, teadlased aga ei taha leppida pooliku rahvaloendusega.
Probleemi tuum on selles, et statistikaamet tahab suure osa andmeid võtta olemasolevatest registritest, teadlased aga ütlevad, et registrites olev info on ebatäpne.
Näiteks Eestis võivad elukohta puudutavad registriandmed olla ebatäpsed ligi 25 protsendi inimeste puhul, kirjutavad Allan Puur ja Raul Eamets tänase Postimehe arvamuskülgedel. Regionaal- ja perepoliitika jaoks on aga vaja teada, kus ja kellega inimesed tegelikult elavad.
Statistikaamet ei plaani uurida ka emakeele ja rahvuse kohta. Paraku on registrites olevad andmed paljudel kuni paar aastakümmet vanad ja inimestel pole kommet neid andmeid ise registris uuendada.
Eestit ohustab ääremaastumine, samuti on ühiskond väiksuse tõttu tundlik rände suhtes. Paraku ei soovi statistikaamet rahvaloendusel selle kohta värskeid andmeid koguda.
On selge, et riik ja ühiskond vajavad võimalikult täpset, mitmekülgset ja ajakohast infot rahvastikuprotsesside kohta. Seda infot on vaja kõigepealt selleks, et saada objektiivne pilt ühiskonna «tervislikust» seisundist, et selle hinnangu alusel töötada välja põhjendatud poliitikaid.
Statistikaamet on teadlaste ja hiljuti rahvastikuministri poolt koondatud mitme ministeeriumi ettepanekud tagasi lükanud väitega, et registriandmed on rahvaloenduse jaoks piisavalt täpsed. See väide on õige aga ainult juhul, kui täpsusele kehtestada kõige madalamad võimalikud nõuded – ja just nii statistikaamet talitabki.
Kujutage võrdluseks ette arsti, kes patsiendile ravi määramiseks laseb sellel näidata vaid keelt ja vaatab silmavalgeid, vereproovist aga loobub, sest mullu on seda juba antud. Tõenäoliselt sellist arsti usaldada ei saa ja tema diagnoos võib olla vale. Paraku käitub statistikaamet ühiskonna diagnostikasse suhtudes just sellise arstina.
Seaduse järgi on statistikaamet oma tegevuses sõltumatu. See on ka õigustatud, et vältida olukorda, kus riigivõim oma tegematajätmiste varjamiseks sooviks loobuda teatud andmete kogumisest. Samas näeme praegu olukorda, kus statistikaamet ise soovib jätta teatud andmed kogumata.
Statistikaamet ei plaani uurida ka emakeele ja rahvuse kohta
Rahvaloendus toimub juba varsti
Avalikku arvamust ei saa eirata ei teadlased ega ka statistikaamet
Me teame, et Eestit ohustab ääremaastumine, samuti on ühiskond oma väiksuse tõttu küllalt tundlik sisserände suhtes. Paraku on tegu just nende valdkondadega, kus statistikaamet ei soovi koguda piisavalt ajakohaseid andmeid kõikse küsitluse teel.
Selline tõrksus võib tekitada vandenõuteooriaid. Näiteks on regionaaluuringud näidanud väikelinnades tühjade korterite arvu kasvu, samas registripõhise mudeldamise teel saadud rahvastikunäitajate järgi oleks elanike arv justkui suurenenud. Mida jäigemalt seisab amet vastu teadlaste soovitustele koguda rohkem täpseid ja kõikseid andmeid, seda rohkem kahtlusi see tekitab.
Rahvaloendus toimub juba varsti, loenduseks on eraldatud piisavalt raha, kuid konsensust küsimuste asjus pole siiani. Viimasel kahel aastal on loenduse teemaga sisuliselt tegelenud rahvastikuminister, kuid see ametikoht on kaotatud. Palju sõltub nüüd sellest, milliseks kujuneb ühiskonna seisukoht selles küsimuses. Rahvas on kõrgema võimu kandja ja avalikku arvamust ei saa eirata ei teadlased ega ka statistikaamet.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)