Luuleiud panid muinasrahvaste liikumise vaidlusele punkti

Venemaa Euroopa-osa keskalal Ivanovo oblastis paiknevalt Miloslavka kalmistult Dmitri A. Krainovi juhitud ekspeditsioonil 1958. aastal välja kaevatud Fatjanovo kultuuri naise haud ajast umbes 2500 aastat eKr. Toonase kombe kohaselt on matmine toimunud kägarasendis ja panustega. Esiplaanil on näha ka purunenud savinõu. Foto Venemaa Teaduste Akadeemia arheoloogia instituudi arhiivis Moskvas säilitatavast kaevamiste aruandest. Foto: R-1, Nr 1819a

Mõnekümnes õnneliku juhuse läbi ühest Venemaa teaduskogust taasleitud inimskeletis aastatuhandeid säilinud DNA uurimine lõpetas vaidluse ühe Eesti ala muinasasukate sõsarrahva rännete üle. Geeniuuringu tegid Tartu Ülikooli teadlased.

«See uuring võtab maha ühe potentsiaalse hüpoteesi ja iga maha võetud hüpotees on hea,» summeerib teadusajakirjas Science Advances ilmunud artikli väärtust laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

Juttu on nn Fatjanovo kultuurist, mis levis tänapäeva Lääne-Venemaa aladel ajavahemikus 2900–2000 eKr. Kui Fatjanovo leiukoha järgi nime saanud kultuuri enda nimi ei pruugi keskmisele eestlasele kuigi palju öelda, siis sisuliselt oli tegu samal ajal meie aladel elanud rahva sõsaratega – mõlemad kuulusid laiemasse materiaalsete kultuuride kompleksi, mida arheoloogid on nimetanud nöörkeraamika kultuurideks.