Herta Laipaik – tüdruk Hummuli mägedelt

Herta Laipaik 1998. aastal. Foto: Toomas Huik

Nõnda kutsus Herta Laipaika – 29. jaanuaril 1921 Lõuna-Mulgimaal, kunagise Helme kihelkonna Hummuli valla (nüüd Tõrva vald) Kaprani karjamõisa jõukas peres sündinud ja 17. jaanuaril 2008 Tallinnas surnud kirjanikku – ajalehe Eesti Sõna peatoimetaja Albert Kivikas. Ajaleht ilmus Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 Tallinnas. Laipaik oli seal ühe aasta mittekoosseisuline kaastööline, kirjutades varjunime Mimosa all.

Laipaik tunnistab, et Kivikas oli tema gümnaasiumiõpingute aastatel Tammsaare kõrval teine eesti kirjanduse suurkuju. «Nimed marmortahvlil» sai toonasele eestiaegsele noorsoole omamoodi kümneks käsuks, on kirjanik meenutanud. Romaaniga oli Laipaigal ka emotsionaalne side. Nimelt pakutakse Kivikase romaanis koolipoistest rindemeestele Laipaiga kodutalus pannkooke. Kirjanik, kes romaani kirjutamiseks käinud sealkandis läbi kogu Vabadussõja lahingute tee, soovitanudki Laipaigale kirjutada meediku elukutse kõrvalt, milleks noor naine Tartu Ülikoolis parasjagu õppis, lugusid Hummulist ja Helmest. Neid saigi lõpuks seitse raamatutäit.

Hummuliga Helme kihelkonnas algas Laipaiga esimene jutustus «Teenijatüdruk Kärt» (1944) ning lõppes tema viimane raamat «Ood litrilisele õhtukleidile» (1999). Laipaiga seotus kodu- ja päritolukohaga ei ilmne aga üksnes romaanides, vaid ka sealse pärimusega täidetud juttudes – Laipaiga kirjutatud kunstmuinasjuttudes, nagu näiteks kogumikes «Maarjakask» (1983), «Kurjasadu» (1987) jt.

Ajalehe Sakala ajakirjanik ja kultuurikriitik Margus Haav on nimetanud seda osa Laipaiga mitmekesises loomingus «imeliseks mulgi maagiaks». Laipaik ise on kutsunud mulke «üles võtma oma rahvuslikku uhkust», milleks ta laialt levinud pärimuslugusid teadis olevat. Eesti ulmekirjanduse asjatundja ning antoloogiate koostaja Raul Sulbi omakorda on Laipaika pidanud «folkloorse õuduskirjanduse» rajajaks Eestis, mööndes Fr. R. Kreutzwaldi, Juhan Jaigi jt varasemate kirjanike eeskuju. Siiski olevat Laipaik jätnud just sellesse žanrisse pika varjuga jälje (R. Sulbi, «Kui pika varju heidab Herta Laipaik?», Looming 3/2016).