Pole teemat, mida lastekirjanduses käsitleda ei saaks

Juhani Püttsepp, «On kuu kui kuldne laev». Foto: Raamat

Kuigi eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel on möödunud juba üle 70 aasta, on meie lastekirjanduses sellest senini üle või mööda vaadatud. Põgusalt on teemat käsitlenud Ilon Wikland oma pildiraamatutes ja möödaminnes on sündmust mainitud muudeski teostes, kuid pikemalt pole sel peatutud. Ehk on need teemad olnud teadjaile liiga valusad, et meenutustena kirja panna, või on siis kirjanikud neid otse ja avameelselt lastele rääkimiseks liiga karmiks pidanud. Võib-olla pole leitud ka õigeimat viisi, kuidas seda delikaatselt teha, et keegi osalistest end haavatuna ei tunneks. Juhani Püttsepp on esimene, kes teemal põhjalikult peatub ja selle oma käsitluse fookusesse seab.

Tee ideest raamatuni pole olnud lihtne. Oma perekonnaloost inspireerituna uuris kirjanik aastate jooksul põhjalikult läbi hulga materjale 1944. aasta Eesti paadipõgenike kohta, kogus omaaegsete laste mälestusi, külastas paiku, kuhu põgenikud randusid, ning vestles neid seal vastu võtnud abiliste, lotadega. Kogutud rohke materjali vormis Püttsepp kirjandusteoseks ning esitas 2019. aastal lastejutuvõistlusele «Minu esimene raamat». Käsikiri sai seal kolmanda koha ning aasta hiljem ilmununa teenis mullu ka erilisima lasteraamatu tiitli – aasta rosina.

Keeruka ja kauge teema nüüdisaja lastele lähemale toomiseks on autor valinud peategelaseks kaheksa-aastase Keete ja tema lemmikmänguasja, karu Pätsu. Tüdruku vanemad on õpetajad ja ta elab mereäärses väikelinnas kirsipunases majas. Peale Keete pere on maja koduks veel viiele lapsele: õdedele-vendadele Reinule, Riinale, Reedale ja Villule, kelle isa on sõjas, ning Jaanile, keda kasvatavad lell ja vanaema, sest tema vanemad on Siberisse küüditatud. Autor kirjeldab laste elu ja tegevusi sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osasaamist põgenemise planeerimisest, eluohtlikust merereisist, saabumisest Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris.