Kas sõjajärgse aja sakslannal oli õigus olla ohver?

Nancy Huston, «Ingli märk». Foto: Raamat

Kanada-prantsuse autori Nancy Hustoni (sündinud 1953) romaan «Ingli märk» pälvis 1999. aastal ajakirja Elle lugejate auhinna ning oli lisaks mitme Kanada kirjandusauhinna nominent. Varem on Hustonilt eesti keeles ilmunud romaan «Murrangujooned» (2012, 2018) ning esseeraamat «Loomispäevik» (2016).

«Ingli märk» jutustab kahekümneaastasest sakslannast Saffiest, kes asub 1957. aasta kevadel Pariisis tööle flöödimängijast prantslase Raphaëli koduabilisena. Naine on väga omamoodi, vaikne ja distantseeritud, kuid mees armub temasse silmapilk ja palub ta endale naiseks. Kui alguses võlub Raphaëli naise olek, siis ajapikku muutub temaga kooselu rusuvaks.

Alles siis, kui Saffie saab emaks ja hakkab lapsevankriga pikkadel jalutuskäikudel käima, ärkab ta justkui ellu. Raphaël ei tea, et Saffie on kohtunud oma elu armastuse, ungarlase Andrásega, tänu kellele julgeb naine paotada oma minevikuust. Romaani taustaks on Teise maailmasõja järgne aeg Pariisis ning üha enam eskaleeruv Alžeeria sõda.

Romaan on kirja pandud olevikus kõiketeadva jutustaja perspektiivist, paljudes kohtades räägib autor ka otse lugejaga. Kui alguses tekitab selline võte huvi, siis ajapikku hakkavad kirjaniku ettekirjutused, mida lugeja peaks mõtlema või tundma, kaasamõtlemist nüristama ning tekitavad lugedes veidi trotsi.

Teose õhustik on dekadentlik ning selle kulg hoogne ja muutlik. Nii vahelduvad näiteks ilusad ja intiimsed (armu)hetked kiirelt raskete ning valusate sõjamälestustega. Jääb mulje, justkui oleks kirjanik teadlikult kirjutanud tänapäeva lugejale, kellel hakkab ruttu igav ning kelle paelumiseks on vaja hoida tempot ja pakkuda võikaid stseene. Autori irooniline ja distantseeritud kirjutamisstiil annab hästi edasi peategelase Saffie kinnist olemust.