Lauri Vahtre: panta rei

Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Võib-olla päris kõik ei voola. Seda ei väitnud tegelikult ka Herakleitos. Võib jääda vaidlema, kas voolab ­jõgi või kõigest vesi jões, ja jõgi on just see, mis paigale jääb. Aga aeg, ideed, rahvamassid, viirused, isegi mandrid – need voolavad küll, pole põhjust seda eitada. Filosoofid on ­arvatavasti juba ammu loonud mitmesuguseid põnevaid klassifikatsioone ­erisuguste voolamiste lahterdamiseks ja võib oletada, et nende hulgas leidub eraldi lahter ka nähtustele, mis ei saagi eksisteerida teisiti kui voolates. Nagu, ütleme, footon. Võib-olla kuulub selliste hulka ka mõni idee.

Ühe eristuse peame veel tegema, nimelt voolamise enda kohta. Oluline on teha vahet: voolamine kui liikumine ruumis ja voolamine kui muutumine, areng. Esimesel viisil liigub lendu löödud pall või eelmainitud footon, teisel viisil seemnest tärganud puu. Ta on juuripidi maas kinni, kuid muutub ometi ega ole homme enam see, kes täna. Nii voolab temagi.

Ideed voolavad mõlemal moel. Nad ­ületavad suuri vahemaid, kanduvad mandrilt mandrile, aga muutuvad ka ise. Kaasa arvatud juhul, kui nad ei liigu ruumis. Näiteks sõnastati 18. sajandi lõpul Prantsusmaal loosung «Vabadus, võrdsus, vendlus!», mis sünnihetkel tähendaski vabadust, võrdsust ja vendlust, kuid juba mõne aasta pärast terrorit ning giljotiini. Ehk vabaduse jõhkrat piiramist. Või siis idee, et inimesel on õigus elule, mis tähendas esialgu seda, et kelleltki ei tohi võtta elu meelevaldselt, ega välistanud surmanuhtlust. Nüüd mõistetakse seda aga kui surmanuhtluse keeldu. Ja kui 1920. aastate alguse natsionaalsotsialism tugines ideele, et sakslastele on liiga tehtud, siis vähem kui 20 aastaga sai sellest idee, et sakslased võivad teha liiga kõigile.