Eesti traaditootjatel oli hea aasta

Ansambli Strych:9 debüütkontsert Tartu GenKlubis 24. oktoobril 2020. Foto: Alvar Loog

Lõppenud 2020. aasta oli globaalsele metal-kultuurile juubelihõnguline, sest veebruaris, juhtumisi(?) täpselt neil päevil, kui koroonaviirus õhtumaadesse murdis, möödus pool sajandit žanri pioneeri, briti ansambli Black Sabbath omanimelise esikalbumi ilmumisest. Umbrohule omase isepäisuse ja visadusega on traadimuusika arenenud viimase 50 aasta jooksul rikkalikuks stiilide ja skeenede konglomeraadiks, milles vaadatakse võrdse huvi ja vaimustusega nii oma mineviku pärandi kui ka veel kasutamata väljendusvahendite poole.

Erandiks pole ka Eesti, kus on praegu üle saja aktiivselt tegutseva metal-bändi, kellest u 40 avaldas mullu värsket materjali. Pole paha! Eriti kui arvestada, et tegu on isetekkelise skeenega, mille loomulikku arengut ei suuna (loe: riku) riiklik kultuuripoliitika oma bürokraatia, tootmisplaanide ning rahastusega. See on valdkond, kus kõik teevad seda, mida, kunas, kus ja kellele soovivad. Ning maksavad ausalt selle lõbu eest peale.

Koroona pani kohalikule kontserdielule korraliku ja senikestva põntsu, kuid muu maailmaga võrreldes pääsesid Eesti karvased mullu suvel ja sügisel suhteliselt kergelt. Sest siis olid klubid avatud ning samal ajal kui mitmel pool Euroopas kehtis ka keset päeva range komandanditund, peeti meie mail maha mitu traadifestivali, millest väärib märkimist eelkõige Vana-Vigalas 19. korda toimunud Hard Rock Laager. Tuhande külastaja piirangu tõttu oli see tänavu välja müüdud ning üksnes kohalike artistide päralt.

Hulk metal-bände sai lavale ka festivalidel Tartu Punk & Rock ning Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll. Üheõhtune minifestival Metal Stage toimus külalisbändide osavõtul Tallinn Music Weeki raames Von Krahlis. Nišifestivalidest väärib märkimist ja kiitust underground black metal’ile pühendunud rahvusvahelise haardega Howls of Winter, mida korraldati Tallinnas Tapperi klubis juba seitsmendat korda. Palju noori metallurge võttis osa klubi Barbar bändikonkursist Negativus. Suurematest ja tähtsamatest traadiüritustest jäi koroona tõttu toimumata üksnes Barbar Feast, hingusele läks Skeneraator.

Kevadise karantiini ajal andis mitu kohalikku metal-gruppi (Metsatöll, Horror Dance Squad, Defeatem jt) tasuta veebikontserdi, kuid massilist järgimist ega jälgimist need kahjuks ei pälvinud. Väga erakordseks ja sürreaalseks kogemuseks kujunes Metsatölli maikuine drive-in kontsert Saku Suurhalli tagusel parkimisalal, kus külastajatel oli keelatud oma masinatest väljuda ning seega tuli esinemist vaadata läbi autoakna ja kuulata raadiost.

Eesti meedias on metal viimasel ajal järjest enam pilti pääsenud. Alustada tuleks sellest, et septembris alustas Rock FM sõsarjaamana tegevust netiraadio Rock FM Metal, mis mängib ööpäev läbi üksnes karedamakõlalist traadibiiti, segamini uuemat ja vanemat ning tuntut ja tundmatut, kusjuures keskeltläbi iga neljas-viies lugu on Eesti artistilt. Suurepärane! Kui saaks selle ilu nüüd veel ka «päris» eetrisse!

Kevadel tegi ETV2 programm «R2TV» erisaate Eesti metal-muusika ajaloost, Postimehe nädalalõpulisa AK avaldas metal-muusika 50. sünnipäevale pühendatud erinumbri (sh ülevaate Eesti metal-muusika varajasest ajaloost kuni aastani 1989 ning kohaliku black metal skeene lühiajaloo). Ilmuma hakkas kohalikule underground metal’ile pühendatud ajakiri Taud, mille mõlemad seni välja tulnud kaks numbrit on veebis tasuta loetavad ning allalaaditavad. Kirjandusajakirja Vikerkaar aasta avanumbris ilmus Märten Rattasepa artikkel «Metal ühiskonnas ja kultuuris 1980–2019».

Uut materjali avaldas mullu ligemale 40 Eesti metal-artisti. Kuna suur osa skeenest on põranda all, ei tea täpset arvu mõistagi keegi. Suur hulk asju on antud välja omal käel ning (vähemalt esialgu) üksnes veebis (Bandcamp, Soundcloud, Youtube jt). Eesti plaadifirmadest olid kohaliku traadimuusika avaldamisel aktiivseimad Trash Can Dance, Warnhorn Records, Strok Records ja Hexenreich Records.