Juhtkiri ⟩ Eliitkarjaimmuunsus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Väljaspool järjekorda vaktsineerimine väärib avalikku hukkamõistu
• Ettetrügijate argumendid ei õigusta nende teguviisi
• Mida arvata laevakaptenist, kes istub koos naiste ja lastega päästepaati?

Viimastel päevadel on järjest hakanud ilmsiks tulema lood, mis peaksid kuuluma hoopis teise aega ja hoopis teise kultuuriruumi. Need on lood sellest, kuidas haigla­juhtide tuttavad, haiglate nõukogude liikmed ja isegi Venemaa Narva peakonsul on saanud võimaluse ennast väljaspool järjekorda vaktsineerida. Eriti piinlik on lugu, mis puudutab Põhja-­Eesti regionaalhaigla nõukogu liiget Marika Prisket, kes on ühtlasi sotsiaalministeeriumi kantsler.

Sotsiaalministeerium on just see­sama asutus, mis on töötanud ­välja ­Covid-19 vaktsineerimise kava. Selle kõige värskem versioon kannab kuupäeva 19. jaanuar 2021 ja ütleb: «Esmajärjekorras võimaldatakse vaktsineerimist tervishoiu- ja ­hoolekandeteenuste toimepidevust tagavatele inimestele ning riskirühmadele.»

Keegi ei vaidle vastu, et Pfizeri/BioNTechi vaktsiini käitlemine on keeruline. Seda tuleb transportida eritemperatuuril ja sulatatuna on see tavakülmkapis kasutuskõlblik vaid viis päeva. Ühest viaalist saab eraldada kuni kuus doosi ja kasutamata jäänud kogus tuleb ära visata kuus tundi pärast lahjendamist.

Marika Priske õigustab ennast sellega, et tegemist oligi viimase ­viaali jäänud doosiga, mis oleks raisku ­läinud, kui poleks leitud kedagi, keda ­sellega vaktsineerida. Sama argumenti kasutavad ka nüüd juba ametist tagandatud Valga haigla juhataja Margus Ulst ja mõned Rakvere haigla nõukogu liikmed.

Kuid see argument on nõrk. Esiteks ongi haiglaid juhtima pandud ­inimeste kõige tähtsam ülesanne vaktsineerimist korraldada. Terviseameti juhataja on neile isegi ette öelnud, kuidas seda tegema peab: «Haiglatel peab olema vaktsiinisaajate reserv läbi mõeldud, et doosid ei läheks raisku.»

Kõik võivad eksida. Kuid kui eksimusi saab palju, siis ei ole võimalik nendega enam leppida. Muidu võime karjaimmuunsuse asemel saada eliitkarjaimmuunsuse.

Teiseks ei saa kuidagi nõustuda sellega, et haiglate nõukogude liikmed ja Tartu Rotary klubi liikmed kuuluvadki sellisesse reservi – isegi kui tegemist on üle 70-aastaste inimestega. Vaktsineerimiskava järgi algab riskirühmade vaktsineerimine alles veebruaris ja seda ei korralda mitte haiglad, vaid perearstid.

Kolmandaks on õigus sotsiaalministril – nõukogu liikmeid on ­tõesti keeruline käsitleda haigla ­töötajatena. Nõukogu koosolekuid saab edukalt pidada interneti teel ja nõukogu liikmed ei pea puutuma kokku Covid-19sse haigestunutega.

Kuid kõige raskem on uskuda, et terve suure Põhja-Eesti regionaalhaigla peale ei suudetud leida mitte kedagi – isegi mitte riidehoiutädi – ning vaktsiinidoosi raiskuminemise vältimiseks tuli vaktsineerida sotsiaal­ministeeriumi kantslerit.

Sama vähe on võimalik ­uskuda Ida-Viru keskhaigla arsti Veronika ­Iljinat, kes väidab, et ainus võimalus vaktsiinidoosi raiskuminekut ära hoida oli vaktsineerida Venemaa Narva peakonsulit.

Mida arvata laevakaptenist, kes istub koos naiste ja lastega päästepaati? Või laevaohvitserist, kes paigutab päästepaati inimese, kes talle kingikoti ulatab? Kas usuksite nende ­juttu, et kedagi teist ei õnnestunud leida ja muidu oleks päästepaadis koht tühjaks jäänud?

Kõik võivad eksida. Kuid kui eksimusi saab palju, siis ei ole võimalik nendega enam leppida. ­Muidu võime ­karjaimmuunsuse asemel saada eliitkarja­immuunsuse.