Suur lugu ⟩ Signe Riisalo: olen üks neist, kes kirjutas alla roheliste abieluvõrdsuse petitsioonile

Postimees TVs startis saatesari «Minister risttules», kuhu kutsutakse kõik Kaja Kallase valitsuse liikmed. Esimesena käis stuudios sotsiaalkaitseminister.

Toomas Kask: Te olete ennast kirjeldanud kui inimest, kes tunneb end kõige kindlama ja tegusamana just kriisiolukorras. Kas see tähendab, et pandeemia tingimustes tunnete ennast nagu kala vees?

On tõsi, et inimesi on mitut liiki ja motivatsiooniallikad, mis panevad inimese tegutsema, võivad olla väga erinevad: kas millegi poole või millegi eest ära. Mulle on kindlasti kriis, mis vajab lahendamist, motiveeriv. Olgu see siis eraelus või tööalaselt. Aga, jah, see (kriis – toim) on mulle midagi, mis käivitab.

 

Kes on Signe Riisalo?

• Signe Riisalo (52) on Kaja Kallase (RE) valitsuse sotsiaalkaitseminister. Ta on ühe poja ja tütre ema. Riisalo on alates 1994. aastast Eesti Reformierakonna liige.
• Aastatel 2019–2021 kuulus riigikogu XIV koosseisu, oli rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ja sotsiaalkomisjoni liige.
• Aastatel 1993–2019 töötas sotsiaalministeeriumis.
• Aastatel 1990–1993 oli riigikantseleis referent.
• Aastatel 1987–1990 oli Eesti Maaehitusprojektis tehnik.
• Ta lõpetas 1989. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna;
• 1995. aastal Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö erialal;
• 2008. aastal Tartu Ülikooli õiguse erialal;
• 2017. aastal Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö erialal.
• 2017. aastal astus Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppesse.

Aimar Altosaar: Eelmises valitsuses oli veel üks minister, kes tegeles rahvastikukriisiga, ja nüüd on juures üks ministrikoht, mida eelmises valitsuses ei olnud. Kas rahvastikukriisiga tegelemine on nüüd ka teie haldusalas?

Sellele küsimusele on võimalik üsna mitut moodi läheneda: poliitiliselt, tehniliselt ja sisuliselt. Varem on olnud pikka aega nii, et sotsiaalministeeriumis on kaks ministrit ja sotsiaalkaitseministri portfellis on olnud perepoliitika. Tegelikult me räägime sotsiaalministeeriumis pensionidest, inimeste elueast, sündidest, tervena elatud aastatest. Välja arvatud ränne, kui rääkida rahvastikupoliitikast. Teatavas mõttes oleme tulnud tagasi oma loomuliku või normaalse oleku juurde. Sotsiaalministeeriumis jätkame loomulikult koostöös Tanel Kiigega, sest need teemad on väga haakuvad. Midagi ei ole teha – ka rahvastikupoliitika küsimustega.

Altosaar: Kas te võtate siis rahvastiku teemat laiemalt, et see ei puuduta ainult nii-öelda laste sündimust, mis on ka kindlasti oluline, aga inimeste heaolu laiemalt? Kui on nii vanematel inimestel kui ka noortel hea, siis ega lapsed ka tulemata jää.

Mina olen sotsiaaltöö ekspert ja sotsiaaltöö haridusega. Elukaar on kindlasti see, mis on lähtekoht mu töö korraldamisel ja tegemisel. Sünnist surmani, nagu öeldakse, ja kõik, mis sinna vahele jääb. Need on teemad, mis kõik peavad kaetud saama. Teisalt on rahvastikupoliitika teema, mida olen varem ametnikuna kõvasti kritiseerinud. Meil ei ole olnud riigis keskset kohta, kes analüüsiks pika vaatega ja ka planeeriks, kuidas rahvastiku vähenemisest ja vananemisest tulla välja nii, et inimesed, kes meil siin elavad, saaksid ennast maksimaalselt realiseerida ja riik ei kaotaks toimepidevust. Selles vaates on oluline, et tõstaksime sotsiaalministeeriumis võimekust, kuidas analüüsime andmeid ja samuti stsenaariume tuleviku jaoks. See ei tähenda ainult seda, kui palju meil on umbes sündimas ja kui palju inimesi meie hulgast lahkub. Midagi on võimalik rändes prognoosida, mitte küll lõpuni, aga me vaatame, kui palju on meil teatud tunnustega inimesi ning milliseid teenuseid ja vajadusi peame katma. Tihtipeale tegutseme umbes selle probleemi järgi, mis meil on laual, aga homseks on see probleem muutunud.