Birute Klaas-Lang: mäng ühtse Eesti kooliga

Birute Klaas-Lang. Foto: SCANPIX

Koalitsioonikokkuleppes pole ühtse eestikeelse kooli asjus midagi uut, kirjutab Tartu Ülikooli eesti keele professor Birute Klaas-Lang.

Viimastel nädalatel on ilmunud hulgaliselt arvamusartikleid ühtsest eestikeelsest koolist. Teema on podisenud ühiskonnas kord suurema, kord väiksema intensiivsusega juba mitu aastat. Viimase ägenemise põhjuseid on kaks: RITA-rände projekti haridusvaldkonna tulemuste esitlemine avalikkusele ja koalitsioonikõnelused uue valitsuse moodustamiseks.

Haridus- ja teadusministeeriumi ja Eesti keelenõukogu ühiste pingutustega sai 2020. aastal valmis ja esitati valitsusele kinnitamiseks ka eesti keele 2021.–2035. aasta arengukava, kus üks peamisi eesmärke on eestikeelne alus- ja üldharidus kõigile lastele ja noortele kodukeelest sõltumata. Nii meeldivat ja erakondadeülest üksteisemõistmist, kui oli keele arengukava arutelul riigikogu kultuurikomisjonis 12. jaanuaril, pole ma ammu kohanud. Hetkeks (õigemini päris mitmeks päevaks) tekkis tunne, et Eesti kool hakkab veel minu eluajal õpetama eesti keeles kõikjal üle Eesti. Poliitiline kokkulepe oli sündimas. Ja Oudekki Loone rahustuseks (Postimees, 22.01), kes tunneb muret, et eestikeelne õpe diskrimineerib rahvusvähemusi, võin lisada, et nii nagu teisteski Euroopa riikides tuuakse keele arengukavas esile vajadus toetada muukeelsete õpilaste kodukeele õppimist, olgu siis selleks vene, ukraina, tatari või mõni muu keel.

Ja siis saabus 18. jaanuari õhtu, kus kaks koalitsiooniläbirääkimisi juhtivat sümpaatset ja tarka poliitikut suutsid eestikeelse hariduse kokkuleppeid esitledes lasta põhja nii teadlaste ettepanekud kui ka ühiskonna valmisoleku selleks, et «ühiskonna sidususe nimel ja kõigile võrdsete võimaluste loomiseks tuleb muuta alus- ja üldhariduse eestikeelseks». See jutumärkides olev eesmärk pärineb muide Reformierakonna 2019. aasta valimisprogrammist. Mida pakuti siis konkreetse eesmärgi asemele?