Juhtkiri ⟩ Töövõimetoetuse taotlemine inimlikumaks

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Töövõimereform on toonud pensioni saajate vähenemise
• Uue väljatöötatud süsteemiga ollakse enamasti rahul
• Toetuse taotlemisprotsess pole praegu üleliia inimsõbralik

Kuus aastat tagasi jõustunud töövõimetoetuse seadus on hakanud vilja kandma. Kuigi prognoositud kokkuhoidu riigi sotsiaalsüsteemile pole kaasnenud, on osalise töövõimega inimeste hõive ja kaasatus tööjõuturul suurenenud.

Meie uuriva toimetuse esimene analüüs tänase Postimehe Eesti uudiste külgedel võtab ülemineku plussid ja miinused kokku.

Kui veel kuus aastat tagasi oli töövõimetuspensionäre Eestis 90 000, siis tänaseks on see vähenenud ligi kümme korda – 9700-le. Loomulikult ei ole kõik need inimesed tunnistatud terveks või naasnud tööjõuturule. Muudeti vaid viisi, kuidas seadus suhtub neisse, kes on kaotanud osaliselt või täielikult töövõime.

Uue süsteemi järgi ei määrata inimesele töövõimetust, vaid vastupidi, hinnatakse, millisel määral on ta töövõime säilinud, et sellest lähtuvalt leida võimalus tööjõuturul osaleda. Endine töövõimetuspensionide süsteem oli omamoodi umbtänav, millele sattunud inimesel ei olnud tagasipääsu tööellu.

Küllap oli see mõnelegi võimaluseks tööturult pääseda ja väikegi sissetulek kindlustada. Seda näitas asjaolu, et majanduslanguse aastatel 2009–2010 suurenes töövõimetuspensionäride hulk hüppeliselt. Kõik see koormas riigi sotsiaalabisüsteemi.

Loomulikult ei kaotatud uue süsteemiga väljamakseid inimestele, vaid senine pension muutus töövõimetoetuseks. Selle saamiseks peab inimene olema aktiivne tööotsija, samas motiveerib süsteem inimest tööga toetusele lisa teenima. Mõeldud on ka sellele, et tööandjal oleks motivatsiooni osalise töövõimega inimest tööle võtta.

Praegu on uue süsteemiga rahul niihästi puuetega inimeste esindusorganisatsioonid, riik kui ka ettevõtjad. Tegemist on viimase aastakümne ühe õnnestunuma sotsiaalkaitsereformiga. Ometi ei tähenda see, et võiks loorberitele puhkama jääda.

Uue süsteemi üks problemaatilisemaid kohti on töövõime hindamise keerukas protseduur. Selleks tuleb taotlejal täita 63-leheküljeline küsimustik, mis analüüsib niihästi inimese tervist kui ka tema võimet teha tööd ja osaleda ühiskonnaelus. Juhendmaterjal küsimustiku täitmiseks on 38-leheküljeline.

Töövõimetoetuse taotlemine ei tohi olla kafkalik koridor, millest tagasihoidlikuma läbilöögivõimega inimene ei suudagi end läbi murda ja jääb seetõttu toetusest ilma.

Arvestada tuleb, et osalise töövõime taotlejad on eri vanuses ja haridustasemega. Kõigil neist ei ole infotehnoloogiavahendite kasutamise vilumust või võimalusi, takistuseks võib saada ka keelebarjäär.

Nii on reaalne oht, et talupojamõistusega küsimustikku täites võib osalise töövõimega isik end pahaaimamatult terveks vastata lihtsalt põhjusel, et ta ei ole küsimustikus kasutatud mõistete tähendusega piisavalt tutvunud. Samuti on toetust taotlenud kurtnud, et algul lubatud «ühe ukse» protseduuri asemel jooksutatakse inimest ühe eksperdi juurest teise juurde. Kõigele lisaks tuleb meeles pidada taotluse uuendamist, vastasel korral toetus katkeb.

Vaieldamatult on inimest motiveeriva töövõimetoetuste süsteemi loomine suur samm edasi. Samas ei tohi toetuse taotlemine olla kafkalik koridor, millest tagasihoidlikuma läbilöögivõimega inimene ei suudagi end läbi murda ja langeb seetõttu välja niihästi tööturult kui ka sotsiaalhoolekandesüsteemist. Selle vältimiseks tuleks kaasata kohalikke inimesi hästi tundvad sotsiaaltöötajad ja muuta kodukülastus osaks taotlemisprotsessist.