Kuhu pensionärid kaovad ehk töövõimereform

Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuhi Anneli Habichti sõnul võib töövõimereformi tulemustesse suhtuda positiivselt. Foto: Madis Veltman

Aastail 2015–2017 saavutas pensionäride arv Eestis oma senise lae, küündides tipphetkel koguni ligi 420 000ni. Nüüdseks, 1. jaanuariks 2021 oli pensionäride arv kuivanud kokku 330 000 peale. Kuhu pensionärid kadusid? Õnneks ei ole nende kadumise põhjuseks ükski laastav nakkus. Süüdi on hoopis töövõimereform.

Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna juhataja Kati Kümnik ütles, et kui aastavahetuse seisuga oli Eestis veel 9745 töövõimetuspensioni saajat, siis neist enamikule lõpetatakse aastail 2021–2022 töövõimetuspensioni maksmine. Seda kas seoses vanaduspensioni ikka jõudmise või ekspertiisiotsuse kehtivuse lõppemisega. Eeldatavalt on selliseid inimesi 7000 ümber.

Töövõimetuspensionäride arvu nulli jõudmist annab veel oodata, sest nagu Kümnik tõdes, makstakse töövõimetuspensioni veel kuni aastani 2051. «Põhjus, miks see protsess nii pikk on, peitub selles, et reformi jõustudes jäi töövõimetuspensioni saamise õigus alles neile inimestele, kes seda juba said,» selgitas Kümnik. «Inimene, kellel oli töövõimekaotus tuvastatud kuni vanaduspensionieani, ei pea minema töötukassasse ega laskma oma töövõimet uuesti hinnata, kui tal eelmised ekspertiisid kehtivad. Lisaks on teatud välislepingutes sees, et me määrame ja maksame töövõimetuspensioneid. Kuna välisleping on riigisisesest õigusest ülimuslikum, tuleb lepingut täita. Seetõttu võib üksikutel juhtudel ka uusi töövõimetuspensioni saajaid lisanduda.»

Töövõimereformi suured lootused

Et töövõimereform on sisuliselt lõpusirgele jõudnud, on paras aeg teha põgus ekskurss aega, mil reformi alles kavandati.

Kui riigikogu hakkas kuus aastat tagasi töövõimereformi menetlema, terendas selle pooldajate silme ees helge tulevik. Aitas ju reformi ette valmistada juhtrühm, kuhu kuulusid nii eri ametkondade, tööandjate, ametiühingute kui ka puuetega inimeste esindusorganisatsioonide helgemad pead. Töövõimetoetuse seaduse eelnõule lisati ka seletuskiri, milles loeti reformiga loodetud tulemused koguni punkthaaval üles – need on ära toodud ka siinsamas loo juures infokastis. Seadus ise võeti vastu novembris 2014, kuid see rakendus alles 2017. aastast.

Vähenenud töövõimega inimeste töölerakendamine on alati olnud üsna delikaatne valdkond. Ega asjata ole ajaga muutunud tööeas puudega inimeste üldnimetus ka ametlikus keelepruugis. Kui kuni 2000. aastani nimetati neid I, II ja III grupi invaliidsuspensionärideks ja sealt alates töövõimetuspensionärideks töövõimekaoga 40–100 protsenti, siis nüüd, pärast töövõimereformi alustamist, on leitud ilmselt kõige asjakohasem üldnimetus: vähenenud töövõimega inimesed.

Sotsiaalministeerium on töövõimereformi serveerinud mitmel puhul kui üht edulugu. Näiteks 2019. aastal, mil möödus 15 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga, liigitati töövõimereform sotsiaalvaldkonna viieteistkümne positiivse arengu hulka, mis Eesti oli selleks ajaks Euroopa Liidu liikmena saavutanud.