Mihhail Lotman: aukodanik ja teerull

Mihhail Lotman Foto: Tairo Lutter

Neinar Seli Tartu aukodanikuks esitamisest oli veel problemaatilisem tema kandidatuuri läbisurumine Tartu linnavolikogus, kirjutab riigikogu ja Tartu linnavolikogu liige Mihhail Lotman.

Viimastel päevadel on minult küsitud – nii mõnigi kord üsna agressiivselt –, miks ma ei hääletanud Neinar Seli vastu. Seletasin, et Reformierakond ei lasknud aukodanikukandidaatide üle eraldi hääletada, vaid esitas nad koondnimekirjana ja mul oleks olnud väga raske hääletada Jüri Talveti vastu. Teine põhjus oli see, et hääletusel osalemata jätmine ja saalist välja astumine oli võib-olla isegi tugevam signaal. Kuid need selgitused küsijaid ei rahuldanud ega muutnud nende hukkamõistvat suhtumist. Kuulsin, et Seli on nii- ja naasugune ja mida ta kõike veel on teinud. Vastasin, et tean seda isegi, kuid praegu oleks vale ja ebaõiglane suunata kriitika- ja pahameelenooled Neinar Seli vastu.

Kõnealuses asjas pole Seli midagi valesti teinud, küll aga on väga küsitav tema aukodanikuks esitamine ja läbisurumine volikogus. Tähelepanu väärivad sellised õigustused, et esiteks, tegu on väikese asjaga. Justkui Eesti sporti saabki rahastada ainult korruptiivsel viisil – ja siin tahaksin tsiteerida Tartu volikogu kultuurikomisjoni liikme Andres Põhjala sõnu: «Saan aru, kui see korruptsioon oleks tema taskusse läinud, aga see läks spordi hüvanguks. Kuskilt peab see raha ju sporti tulema.» Minu tagasihoidliku arvamuse järgi pole 250 000 eurot väike asi ning ma ei arva, et Eesti sporti saab finantseerida vaid korruptsiooniga.