Skulptorid leidsid kodu Kogo galeriis

«Heade mõtete kodu» Kogo galeriis. Näitusevaade.  Foto: Madis Kats

Mulle meeldivad Kogo galerii minimalistlikud näitused. Esimesel hetkel, nagu seda tihti juhtub, ei saa millestki aru, aga Kogo galerii näitustel on ikka midagi erilist ja ma jään neid vaatama, mõtlema, endasse imema. Erinevalt paljudest tänapäevastest väljapanekutest, kus väheste teostega kaasnebki vähene sisu, kui üldse midagi.

Sellel näitusel haaravad minu pilku kõige enam kuus ​Edith Karlsoni skulptuuri, mis on varraste otsa asetatud ja paiknevad ringiratast. Need on poolläbipaistvast polüestervaigust, lopergused ja ebamäärase kujuga sinise-mustaseguses õrnas koloriidis õhukesed plaadid, mis toovad minu kujutlusse kevadisest lumeraskusest valla pääsenud ojad ja lombid Aleksander Vardi impressionistlikes maalides. Üks skulptuur on aga sama värvi kui Vardi maalide sillerdav kollane (tema pannoo Vanemuise trepikojas) eesti kunsti kõige helgemal ajal, 1930. aastate teisel poolel. Aga üleni must skulptuur ei ütle mulle midagi. Musta augu sümboolikast olen tüdinenud.

Nende vahel on maadligi rippumas Anna Mari Liivranna ahenevate ja paisuvate profiilidega pronkstilgad. Need moodustavad omaette väikese «Ringkäigu». Komplekti kuulub kolm joonistust, mis kujutab neid tilkasid rippumas peenikeste kaarekujuliste postide otsas. Väga stiilne.