:format(webp)/nginx/o/2021/01/22/13590756t1h9409.jpg)
On hommik. Kajakad kisavad akna taga, trammid mürisevad piki maanteed, üksik auto huilgab nõudlikult. Valgus immitseb läbi kardinate. Aeg tõusta ja minna tööle. Täpsemalt, astuda voodist välja, teha kaks sammu, lülitada arvuti ja kohvimasin tööle, juurelda selle üle, kas T-särgist piisab või peaks kampsuni üles otsima. Või siis dressipüksid ja kodukootud villased sokid.
Jälle üks taevalik päev, kus ei pea mitte ühegi inimesega näost näkku kohtuma. Läbi arvuti või telefoni, läbi mitmesuguste jutustamiskanalite, vabalt. Võib juuksed ära kammida siis, kui see pähe tuleb, võib isegi hambad jätta pesemata, sest keda see huvitab.
Niimoodi saabki Harju keskmisest introverdist Harju keskmine asotsiaal. Kodukontoris töötamise esimestel päevadel tahetakse tavaliselt riietuda enam-vähem viisakalt, kunagi ju ei tea, millal mõni videokoosolek end kohale helistab või ülemus nõuab videopildis vestlemist. Mida aeg edasi, seda enam aga hakkab vunts suhu ronima, juuksed kuklasse krunni keerduma ja riietus sarnanema vaese mehe pidžaamapeol osaleja dresscode’iga.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)