Kui rahvastikupoliitika kukub mitme tooli vahele, on tulemuseks, et pikema vaate peale ei mõtle keegi ning asjad kulgevad omasoodu. Sihipärase tegutsemiseta ei ole võimalik saavutada taastetaseme sündimust, mis kindlustaks eesti rahva järelkasvu ja kestmise. Rahvastiku- ja perepoliitikast olulisemat poliitikat Eesti riigis ei ole, sest kui eestlaste arv ja osakaal ühiskonnas jääb aina väiksemaks, ei ole lõpuks mõtet ka Eesti riigil.
Isegi Euroopa Liidus on juba asutud demograafiateemadel koostööd tõhustama ning vastavat asjatundmist koondama. Seetõttu oleks eriti kahetsusväärne, kui Eesti liiguks rahvastiku- ja perepoliitikat killustades hoopis vastassuunas.